Krediidiandjate ja -vahendajate seadus

(5) Krediidiandja või -vahendaja töötaja ja juht, kes seoses oma töö- või ametikohustustega töötleb isikuandmeid, on kohustatud käesolevas seaduses sätestatud eesmärkidel seda tegema isikuandmete kaitse seaduses sätestatud tingimustel ning vastavalt krediidiandja või -vahendaja sise-eeskirjale.

(6) Krediidiandja või -vahendaja töötaja, juht, aktsionär või osanik, kellel on juurdepääs kliendi isikuandmetele, on kohustatud hoidma saladuses talle teatavaks saanud isikuandmeid tähtajatult, kui isikuandmete kaitse seaduses või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88) või muus õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.

§ 50¹. Krediidiandja kohustused seoses krediidiinkassode, krediidiostjate ja võlgnikest krediidisaajatega ning tegelemine krediidihaldustegevusega

(1) Krediidiandja on kohustatud esitama krediidiinkassole või krediidiostjale teavet vastavalt krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 44 lõike 3 esimeses lauses sätestatule.

(2) Kui krediidiandja või -vahendaja tegeleb ise krediidihaldustegevusega, kohaldatakse tema suhtes krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-des 58 ja 60 krediidiinkassole või krediidiostjale ettenähtud nõudeid, või kui krediidiostja on sõlminud krediidiandjaga krediidihalduslepingu, kohaldatakse krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-s 45 sätestatut.

(3) Kui krediidiandja või -vahendaja nõuab ise sisse viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahalist kohustust, esitab ta krediidisaajale paberil või muul püsival andmekandjal vähemalt järgmise teabe:

1) tasumisele kuuluv nõude summa kokku ja see, kas nõue sisaldab vaid põhiosa nõuet või ka intressi, viivist või võlgnetavaid teenus- või muid tasusid;

2) teave pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende kontaktandmed ja aadress, kuhu on krediidisaajal võimalik esitada kaebus.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teave esitatakse alati enne viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud esimese rahalise kohustuse sissenõudmist. Krediidisaajal on õigus igal ajal nõuda käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud teabe esitamist ja vastava nõude alusdokumentide esitamist.

7. peatükk Tarbijale elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi pakkumise nõuded

§ 51. Nõustamisteenuse osutamine

(1) Hüpoteekkrediidiandja või -vahendaja teavitab tarbijat seoses elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi andmise või krediidi vahendamisega, kas talle osutatakse või saab osutada nõustamisteenust.

(2) Krediidiandja või tema krediidiagent peab nõustamisteenuse osutamisel kaaluma piisaval hulgal tarbijale sobivaid selle krediidiandja pakutavaid krediidilepinguid. Krediidivahendaja peab nõustamisteenuse osutamisel kaaluma tarbijale sobivaid turul pakutavaid krediidilepinguid. Nõustamisteenuse tulemusena esitatakse tarbijale isikustatud soovitus.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud soovituse korral, mis põhineb ühe krediidiandja krediidilepingutel, kaalub krediidiandja või tema krediidiagent kõiki krediidiandja pakutavaid krediidilepinguid ja soovitab nende hulgast tarbija vajadusi ja finantsolukorda arvestades tarbijale ühe või mitu sobivat krediidilepingut.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud soovituse korral, mis põhineb mitme krediidiandja pakutavatel krediidilepingutel, kaalub krediidivahendaja neid krediidilepinguid ja soovitab tarbija vajadusi ja finantsolukorda arvestades tarbijale ühe või mitu sobivat krediidilepingut.

(5) Krediidivahendaja ei või nõustamisteenuse eest üheltki krediidiandjalt tasu saada, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Krediidivahendaja võib nõustamisteenuse eest krediidiandjalt saada tasu, kui ta kaalub erinevate turul pakutavate krediidilepingute sobivust ja esitab tarbijale teabe kõigi tarbijale sobivate krediidilepingute kohta, mida sellel turul tegutsevad krediidiandjad pakuvad.

(6) Krediidiandja või -vahendaja esitab tarbijale püsival andmekandjal enne nõustamisteenuse osutamist või asjakohasel juhul enne nõustamisteenuse osutamise lepingu sõlmimist järgmise lepingueelse teabe:

1) kas isikustatud soovitus põhineb ühe või mitme krediidiandja pakutavatel krediidilepingutel;

2) kui nõustamisteenusega kaasneb tasu, mida tarbija maksab nõustamisteenuse eest, siis tasu suurus, või kui teabe esitamise ajal ei ole seda summat võimalik kindlaks määrata, siis selle arvutamise meetod.

(7) Nõustamisteenus peab vastama järgmistele nõuetele:

1) nõustamisteenust pakkuva töötaja teadmised, oskused ja kogemused ning tasustamine vastavad käesoleva seaduse §-des 40 ja 43 sätestatud nõuetele;

2) krediidiandja või -vahendaja peab koguma andmeid tarbija finantsolukorra ning tema eelistuste ja eesmärkide kohta, et soovitada tarbijale sobivat krediidilepingut, arvestades tarbija olukorda mõjutavaid riske kogu krediidilepingu kehtivuse ajal;

3) krediidiandja või -vahendaja peab isikustatud soovituse andmisel tegutsema tarbija huvides;

4) isikustatud soovitus peab olema tarbijale sobiv, vastama tema finantsolukorrale ja krediidi kasutamise eesmärkidele ning põhinema selle isikuga seotud asjaoludel;

5) krediidiandja või -vahendaja annab tarbijale soovituse püsival andmekandjal.

(8) Krediidiandja või -vahendaja ei tohi julgustada ega soodustada isikustatud soovituse tegemiseks vajaliku teabe esitamata jätmist.

(9) Krediidiandja või -vahendaja hoiatab tarbijat, kui kogutud andmete alusel ei ole krediidileping tarbija jaoks sobiv.

(10) Krediidiandja või -vahendaja hoiatab tarbijat selle eest, et kui tarbija jätab teabe esitamata või esitab ebapiisava teabe või valeandmeid, ei ole krediidiandjal või -vahendajal võimalik kindlaks teha, kas kavandatud krediidileping on tarbija jaoks sobiv.

(11) Krediidiandja või -vahendaja ei või nõustamisteenuse osutamise käigus soovitada tarbijale krediidilepingut, kui krediidiandja või -vahendaja ei saa nõustamisteenuse pakkumisel tarbijalt järgmisi andmeid:

1) tarbija sissetuleku suurus;

2) tarbija finantskohustuste suurus;

3) krediidi kasutamise eesmärk või otstarve.

§ 52. Nõuded fikseerimata intressimääraga krediidilepingule

(1) Fikseerimata intressimääraga elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimisel tagab krediidiandja või -vahendaja, et:

1) intressi arvutamiseks kasutatav indeks või intressimäär on selge, rakendatav, objektiivne ning krediidilepingu poolte ja Finantsinspektsiooni kontrollitav;

2) intressi arvutamiseks kasutatava indeksi koostaja või krediidiandja säilitab varasemate perioodide andmed indeksi või intressimäära kohta vastavalt käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.

§ 53. Tagatiseks oleva kinnisvara hindamine ja selle kohta teabe säilitamine

(1) Tarbijale elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi pakkumisel tuleb krediidiandjal kehtestada nõuded tagatiseks sobivale kinnisvarale ning hüpoteegi seadmise tingimused.

(2) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindamine peab olema piisavalt sõltumatu krediidi andmise otsuse tegemise protsessist, et kinnisvara väärtuse hinnang oleks objektiivne ja erapooletu. Kinnisvara võib hinnata krediidiandja või -vahendaja töötaja või kolmas isik. Kui kinnisvara hindab töötaja või kolmas isik, peab ta olema piisavate teadmiste, kogemuste ja oskustega.

(3) Kinnisvara hindamine tuleb dokumenteerida püsival andmekandjal. Krediidiandja või -vahendaja peab kinnisvara hindamise dokumendid säilitama muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana vähemalt kolme aasta jooksul tarbijaga lepingu lõppemisest arvates, kui Finantsinspektsioon ei ole kehtestanud teistsugust tähtaega või seaduses ei ole sätestatud pikemat tähtaega.

(4) Nõuded elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindamisele võib kehtestada

määrusega.

§ 53¹. Üldine teave elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu kohta

(1) Krediidiandja ja krediidiagent teevad elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut käsitleva selge ja arusaadava üldise teabe tarbijale püsival andmekandjal või elektrooniliselt igal ajal kättesaadavaks.

(2) Üldine teave peab sisaldama vähemalt järgmist:

1) krediidiandja või -vahendaja nimi ja aadress;

2) eesmärgid, milleks krediiti võib kasutada;

3) tagatise liigid, sealhulgas asjakohasel juhul võimalus, et tagatis antakse teises liikmesriigis;

4) krediidilepingu võimalik kestus;

5) pakutava intressi liik, vastavalt kas tegemist on fikseeritud või fikseerimata intressimäära või mõlemaga, ning fikseeritud ja fikseerimata intressimäära omaduste lühikirjeldus, sealhulgas teave kummagi intressimääraga seotud tagajärgede kohta tarbijale;

5¹) võrdlusaluse ja selle halduri nimi ning võimalik mõju tarbijale, kui krediidileping viitab võrdlusalusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1011, mis käsitleb indekseid, mida kasutatakse võrdlusalustena finantsinstrumentide ja -lepingute puhul või investeerimisfondide tootluse mõõtmiseks, ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL ning määrust (EL) nr 596/2014 (ELT L 171, 29.06.2016, lk 1–65), artikli 3 lõike 1 punkti 3 tähenduses;

6) teave välisriigi vääringu või vääringute kohta, sealhulgas selgitus välisriigi vääringus krediidilepingu sõlmimise võimalike tagajärgede kohta tarbijale, kui krediidiandja pakub lepingu sõlmimist välisriigi vääringus;

7) tüüpiline näide, mis kajastab kasutusse võetavat krediidisummat või krediidi ülempiiri, krediidi kogukulu tarbijale, kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummat ja krediidi kulukuse määra;

8) lisakulud, mis ei sisaldu krediidi kogukulus tarbijale ja mis tuleb seoses tarbijakrediidilepinguga tasuda;

9) erinevad võimalused krediidi tagasimaksmiseks krediidiandjale, sealhulgas perioodiliste tagasimaksete summa, arv ja sagedus;

10) kohaldataval juhul selge ja kokkuvõtlik viide, et tarbijakrediidilepingu tingimuste täitmine ei taga tarbijakrediidilepingu alusel kasutusse võetud krediidi tagasimaksmist;

11) krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega otseselt seotud tingimuste kirjeldus;

12) teave selle kohta, kas kinnisasja hindamine on vajalik ning kui hindamine on vajalik, siis kes vastutab selle eest, et hindamine läbi viiakse, samuti teave selle kohta, kas tarbijale tekib sellega seoses kulusid;

13) teave kohustuse kohta sõlmida kõrvalleping, kui krediidi saamiseks või pakutavatel tingimustel krediidi saamiseks on kohustuslik sõlmida kõrvalleping, ning kohaldataval juhul selgitus selle kohta, et kõrvallepingu võib sõlmida ka mõne muu isikuga peale krediidiandja;

14) üldine hoiatus tarbijakrediidilepinguga võetud kohustuste täitmata jätmise tagajärgede kohta.

8. peatükk Nõuded krediidiandja või -vahendaja kapitalile ja vara hoidmisele

§ 54. Krediidiandja või -vahendaja aktsia- ja osakapital

(1) Krediidiandja või äriühingust krediidivahendaja aktsia- või osakapital peab olema täielikult sisse makstud.

(2) Krediidiandja aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 50 000 eurot.

§ 55. Krediidivahendaja vara hoidmine ja vastutuskindlustus

(1) Krediidivahendaja, kes on ka krediidi väljamaksja või kelle arvele laekuvad tarbijate tagasimaksed, on kohustatud hoidma krediidiandja ja tarbija makstud summad eraldi arvelduskontodel.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud arvelduskontodel olevaid vahendeid ei või krediidivahendaja kasutada oma majandustegevuses, need ei kuulu tema pankrotivara hulka ja nende arvel ei saa rahuldada võlausaldajate nõudeid.

(3) Tarbija poolt krediidivahendajale tasutud maksed loetakse krediidiandjale tasutuks olenemata sellest, kas vahendaja on need krediidiandjale edastanud või mitte. Kui krediidiandja maksab krediidi välja krediidivahendaja kaudu, loetakse krediit väljastatuks, kui tarbija on raha kätte saanud.

(4) Kutsealase hooletusega tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks peab hüpoteekkrediidivahendaja sõlmima kohustusliku vastutuskindlustuslepingu järgmistel tingimustel:

1) kindlustusjuhtum on hüpoteekkrediidivahendaja või tema esindaja poolt kutsealase hooletusega vahendatava krediidilepingu järgsele tarbijale otsese varalise kahju tekitamine;

2) kindlustussumma miinimumväärtus vastab komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 1125/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/17/EL seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega määratakse kindlaks krediidivahendajate kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise miinimumväärtus (ELT L 305, 24.10.2014, lk 1–2), sätestatule;

3) kindlustuskaitse kehtib Euroopa Majanduspiirkonnas;

4) kindlustuskaitse kehtib kahjude kohta, mille tekkimise põhjuseks olnud sündmus või tegu leidis aset kindlustusperioodi jooksul või mille nõue esitatakse kindlustusperioodi jooksul, kui kindlustusleping katab hüpoteekkrediidivahendaja varalise vastutuse kuni lepingust tuleneva nõude aegumistähtaja möödumiseni.

(5) Käesoleva seaduse alusel sõlmitud vastutuskindlustusleping ei pea katma kahju, mis:

1) tekib hüpoteekkrediidivahendaja kohustuste tahtliku rikkumise tõttu;

2) on hüpoteekkrediidivahendaja vastutuskindlustuse lepinguid sõlmivate kindlustusandjate kindlustustingimuste kohaselt tavaliselt välistatud tulenevalt rahvusvahelisest kindlustus- või edasikindlustuspraktikast.

(6) Vastutuskindlustuslepingu asemel võib hüpoteekkrediidivahendaja kutsealase hooletusega tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks sõlmida kindlustusandjaga või krediidi- või finantseerimisasutusega garantiilepingu, mis peab olema samaväärne käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatuga.

(7) Vastutuskindlustuslepingu sõlmimise kohustust ei ole krediidiagendil, kelle suhtes on hüpoteekkrediidiandja andnud kinnituse, et ta vastutab tema vahendustegevuse eest.

9. peatükk Raamatupidamine ja aruandlus

§ 56. Raamatupidamise korraldamine

(1) Raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldatakse vastavalt käesolevas seaduses, raamatupidamise seaduses, krediidiandja või -vahendaja põhikirjas ja raamatupidamise sise-eeskirjas ning muudes õigusaktides sätestatule.

(2) Raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise krediidiandja või -vahendaja finantsseisundi ja majandustegevuse kohta.

(3) Krediidiandja või äriühingust krediidivahendaja esitab Finantsinspektsioonile majandusaasta aruande, vandeaudiitori aruande ärakirja, kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku protokolli väljavõtte majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse kohta kahe nädala jooksul pärast aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu.

(4) Krediidivahendaja või välisriigi krediidivahendaja Eesti filiaal kohustub raamatupidamise aastaaruandes kajastama tarbijatele vahendatud tarbimiskrediidi kogusumma.

§ 57. Aruanded ja nende esitamine

(1) Krediidiandja või -vahendaja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile aruanded käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras.

(2) Järelevalve eesmärgil Finantsinspektsioonile esitatavate regulaarsete aruannete periood on kvartal ning aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

(3) Finantsinspektsioonile järelevalve eesmärgil esitatud aruannete põhjal võib Finantsinspektsioon või krediidiandja või -vahendaja esitada andmeid Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ning Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

(4) Finantsinspektsioonil on lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule õigus nõuda ühekordselt või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

(5) Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiandja või -vahendaja, välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaali ning Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiandja või -vahendaja aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab

määrusega.

§ 57¹. Krediidiostjate kohta andmete esitamine Finantsinspektsioonile

(1) Krediidiandja, kes loovutab viivituses oleva tarbijakrediidilepingu või sellest tuleneva nõude krediidiostjale, esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe:

1) krediidiostja või asjakohasel juhul tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja juriidilise isiku tunnus, selle puudumise korral krediidiostja või tema juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja aadress;

2) loovutatud viivituses olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute koondjääk, samuti nende nõuete või krediidilepingute arv ja iga krediidi suurus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave peab muu hulgas sisaldama asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on kalendriaasta poolaasta. Teave esitatakse ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, esitatakse teave hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda aruande esitamist kord kvartalis, muu hulgas eesmärgiga jälgida täpsemalt kriisi ajal suurt hulka krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete loovutamisi.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe võib esitada koos käesoleva seaduse § 57 lõikes 2 ettenähtud aruannetega.

(5) võib oma määrusega ette näha krediidiostjate kohta andmete esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.

§ 58. Järelevalve eesmärgil esitatud aruande kontroll ja puuduste kõrvaldamine

(1) Finantsinspektsioon kontrollib järelevalve eesmärgil esitatud aruande vastavust nõuetele esimesel võimalusel pärast aruande laekumist.

(2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab järelevalve eesmärgil esitatud aruandes puudusi, teavitab ta sellest aruande esitajat.

(3) Järelevalve eesmärgil esitatud aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul puudused kõrvaldama ning esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande. Korrigeeritud aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka juhul, kui aruande esitaja ise tuvastab varem esitatud andmetes vea.

(4) Järelevalve eesmärgil esitatud aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid dokumente on aruande esitaja kohustatud säilitama viis aastat. Nimetatud tähtaeg ei piira krediidiandja või -vahendaja õigust säilitada andmeid ja dokumente pikema aja jooksul, kui nende töötlemiseks on krediidiandjal või -vahendajal muu õiguslik alus.

§ 59. Audiitorkontroll

(1) Krediidiandja raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud.

§ 60. Audiitori informeerimiskohustus

(1) Audiitor on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni krediidiandja või -vahendaja auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla:

1) krediidiandja või -vahendaja tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete oluline rikkumine;

2) krediidiandja või -vahendaja edasise tegevuse katkemise oht;

3) vastupidine arvamus või märkustega vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande kohta;

4) olukord, mille tõttu krediidiandja või -vahendaja ei ole võimeline täitma oma kohustusi, või oht sellise olukorra tekkeks;

5) krediidiandja või -vahendaja juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju krediidiandjale või -vahendajale või tarbijale.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei rikuta õigusakti või lepinguga audiitorile pandud konfidentsiaalsusnõuet.

10. peatükk Ümberkujundamine, ühinemine ja jagunemine

§ 61. Ümberkujundamine

(1) Krediidiandja või -vahendaja ümberkujundamine on lubatud üksnes osaühingust aktsiaseltsiks.

§ 62. Ühinemine

(1) Krediidiandja või -vahendaja ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(2) Kui krediidiandja või -vahendaja on ühendav ühing ja ta jätkab oma tegevust krediidiandja või -vahendajana, tuleb tal viivitamata pärast tema ühinemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 94 sätestatule.

(3) Krediidiandja või -vahendaja ühinemisel vastavalt äriseadustiku § 391 lõikele 1 teise äriühinguga või sama paragrahvi lõikele 2 uue äriühingu asutamise teel krediidiandja või -vahendaja tegevusluba üle ei anta.

(4) Kui krediidiandja või -vahendaja ühineb uue äriühingu asutamise teel või muu ühendava äriühinguga, kellel ei ole tegevusluba krediidiandja või -vahendajana tegutsemiseks, peab krediidiandja või -vahendajana tegutsemiseks ühinemise tulemusel asutatav krediidiandja või -vahendaja või ühendav äriühing taotlema tegevusloa vastavalt käesoleva seaduse §-des 10–12 sätestatule enne ühinemise äriregistrisse kandmist.

§ 63. Jagunemine

(1) Krediidiandja või -vahendaja jagunemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(2) Krediidiandja või -vahendaja jagunemisel eraldumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 4 tegevusluba eralduvale äriühingule üle ei anta. Kui eraldumise teel jagunemisel jätkab jagunev krediidiandja või -vahendaja oma tegevust krediidiandja või -vahendajana, tuleb tal viivitamata pärast tema jagunemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse § s 94 sätestatule.

(3) Krediidiandja või -vahendaja jagunemisel jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 2 krediidiandja või -vahendaja tegevusluba üle ei anta ning krediidiandja või -vahendaja tegevusluba lõppeb.

(4) Jagunemise korral krediidiandja või -vahendaja vara üleandmisel omandavale äriühingule, kes ei ole krediidiandja või -vahendaja, tuleb krediidiandja või -vahendajana tegutsemiseks omandaval äriühingul taotleda tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse §-des 10–12 sätestatule enne jagunemise äriregistrisse kandmist.

11. peatükk Krediidiandja või -vahendaja lõpetamine

§ 64. Lõpetamine

(1) Krediidiandja või -vahendaja lõpetamine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(2) Krediidiandja või -vahendaja lõpetamine võib toimuda üksnes Finantsinspektsiooni loal.

(3) Krediidiandja või -vahendaja lõpetamise loa saamiseks esitab krediidiandja või -vahendaja Finantsinspektsioonile avalduse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:

1) krediidiandja või -vahendaja üldkoosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa taotlemise kohta;

2) krediidiandja või -vahendaja hinnang enda lõpetamise mõju kohta tema klientide huvidele;

3) krediidiandja või -vahendaja regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest kuni käesoleva lõike punktis 1 nimetatud otsuse tegemiseni.

(4) Krediidiandja või -vahendaja lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas krediidiandja või -vahendaja lõpetamine vastab tema klientide huvidele, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 14 sätestatut.

(5) Otsuse krediidiandja või -vahendaja lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon ühe kuu jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete esitamist, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul pärast vastava avalduse saamist.

(6) Finantsinspektsioon võib keelduda krediidiandja või -vahendaja lõpetamise loa andmisest, kui krediidiandja või -vahendaja lõpetamine on vastuolus tema klientide huvidega.

(7) Otsuse krediidiandja või -vahendaja lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata krediidiandjale või -vahendajale teatavaks.

§ 65. Pankrot

(1) Krediidiandja või -vahendaja suhtes võib pankrotiavalduse esitada Finantsinspektsioon.

(2) Tegutsev krediidiandja või -vahendaja teavitab võlgnikuna enda suhtes või võlausaldaja poolt krediidiandja või -vahendaja suhtes pankrotiavalduse esitamisest viivitamata Finantsinspektsiooni.

12. peatükk Krediidiandja või -vahendaja tegutsemine välisriigis ning välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegutsemine Eestis

§ 66. Krediidiandja või -vahendaja tegevus välisriigis

(1) Eestis asutatud ja tegevusluba omav krediidiandja või -vahendaja võib välisriigis osutada käesoleva seaduse §-s 3 või 4 nimetatud teenust, asutades selleks filiaali või osutades teenust piiriüleselt.

(2) Teises lepinguriigis hüpoteekkrediidivahendaja poolt krediidi vahendamise ja nõustamisteenuse osutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 71 ja 72 sätestatut. Muid teenuseid võib hüpoteekkrediidivahendaja osutada lepinguriigis vastavalt lepinguriigi õigusaktides sätestatule.

(3) Eesti krediidiandja või -vahendaja poolt, kes ei ole hüpoteekkrediidivahendaja, lepinguriigis ning Eesti krediidiandja või -vahendaja poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata välisriigis (edaspidi kolmas riik ning kolmas riik ja lepinguriik koos välisriik) teenuste osutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 67–70 sätestatut. Teenuste osutamisel välisriigis tuleb krediidiandjal ja -vahendajal järgida käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides ning välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid.

(4) Piiriüleselt teenuse osutamine on krediidiandja või -vahendaja teenuse osutamine riigis, kus tema või tema filiaal ei ole registreeritud.

(5) Kui krediidiandja soovib kasutada välisriigi krediidiagenti, peetakse krediidiagendi kasutamist võrdseks piiriüleselt teenuse osutamisega ja sellele kohaldatakse piiriüleselt teenuse osutamist reguleerivaid käesoleva peatüki sätteid.

§ 67. Krediidiandja või -vahendaja filiaal välisriigis

(1) Krediidiandja või -vahendaja, kes soovib asutada filiaali välisriigis, taotleb Finantsinspektsioonilt sellekohase loa (edaspidi käesolevas peatükis filiaali asutamise luba).

(2) Filiaali asutamise loa taotlemiseks esitab krediidiandja või -vahendaja Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse ning järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas peatükis taotlus, andmed ja dokumendid koos taotlus):

1) selle välisriigi nimi, kus soovitakse filiaal asutada;

2) filiaali asukoha aadress välisriigis;

3) käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud nõuetele vastav äriplaan filiaalina välisriigis tegutsemise kohta;

4) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktis 3 nimetatud andmed filiaali juhtide kohta.

(3) Taotlus esitatakse eesti keeles. Finantsinspektsiooni nõudmisel esitatakse andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud tõlkega selle välisriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus krediidiandja või -vahendaja soovib filiaali asutada.

§ 68. Filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus

(1) Filiaali asutamise loa taotluse menetlemisele ning esitatud andmete, taotleja finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse ja tehniliste süsteemide ning filiaali asutamiseks piisavate vahendite olemasolu kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 14 sätestatut.

(2) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel vastava taotluse saamisest arvates.

(3) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata krediidiandjale või -vahendajale teatavaks.

§ 69. Filiaali asutamise loa andmisest keeldumise alused

(1) Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa andmisest, kui:

1) filiaali juhid ei vasta käesolevas seaduses krediidiandja või -vahendaja juhtide suhtes kehtestatud nõuetele;

2) filiaali asutamise loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

3) krediidiandja või -vahendaja organisatsiooniline ülesehitus ja krediidiandja või -vahendaja vahendid ei ole piisavad äriplaanis nimetatud teenuste osutamiseks välisriigis;

4) filiaali asutamine välisriigis või krediidiandja või -vahendaja esitatud äriplaani rakendamine võib kahjustada krediidiandja või -vahendaja tegevuse usaldusväärsust Eestis või välisriigis;

5) välisriigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks, mille tõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada vajalikul tasemel järelevalvet välisriigis asutatud filiaali üle.

§ 70. Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine

(1) Finantsinspektsioon võib tunnistada välisriigis filiaali asutamise loa kehtetuks, kui:

1) krediidiandja või -vahendaja on filiaali asutamise loa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui krediidiandja või -vahendaja on esitanud või tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid;

2) krediidiandja või -vahendaja on olulisel määral rikkunud asjaomase välisriigi õigusaktide nõudeid;

3) krediidiandja või -vahendaja või tema filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa saamise tingimustele;

4) krediidiandja või -vahendaja ei esita filiaali kohta Finantsinspektsioonile nõuetekohaseid aruandeid;

5) krediidiandja või -vahendaja või tema filiaali juhti on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või krediidiandja või -vahendaja või tema filiaali juhi suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni;

6) krediidiandja või -vahendaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust;

7) krediidiandja või -vahendaja tegevusluba on kehtetuks tunnistatud;

8) ilmnevad käesoleva seaduse §-s 69 sätestatud asjaolud.

(2) Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise otsuse teeb Finantsinspektsioon krediidiandjale või -vahendajale ning välisriigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata teatavaks.

(3) Pärast filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest teadasaamist lõpetab krediidiandja või -vahendaja teenuste osutamise selles välisriigis asutatud filiaali kaudu Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks.

§ 71. Hüpoteekkrediidivahendaja filiaal lepinguriigis

(1) Hüpoteekkrediidivahendaja, kes soovib asutada filiaali teises lepinguriigis, teavitab oma kavatsusest Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:

1) selle lepinguriigi nimi, kus filiaal soovitakse asutada;

2) filiaali asukoha aadress lepinguriigis;

3) filiaali juhtide nimed;

4) filiaalis osutada kavandatavate teenuste kirjeldus;

5) teave krediidiandja kohta, kellega hüpoteekkrediidivahendaja on seotud, ja selle kohta, kas krediidiandja vastutab hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse eest lepinguriigis täielikult ja tingimusteta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse eesti keeles. Finantsinspektsiooni nõudmisel esitatakse andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud tõlkega selle lepinguriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus hüpoteekkrediidivahendaja soovib filiaali asutada.

(3) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele edastamise või sellest keeldumise kohta käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud alustel ühe kuu jooksul kõigi nõutud andmete ja dokumentide saamisest arvates. Otsuse andmete ja dokumentide edastamise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata hüpoteekkrediidivahendajale teatavaks.

(4) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid läbi vaatamata, kui:

1) edastamiseks esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või on puudulikud;

2) Finantsinspektsiooni nõutud andmeid või dokumente ei ole ettenähtud tähtaja jooksul esitatud.

(5) Finantsinspektsioon võib teha otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide edastamisest keeldumise kohta, kui:

1) hüpoteekkrediidivahendaja finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus või muud võimalused ei ole piisavad taotluses nimetatud kavandatavate teenuste osutamiseks lepinguriigis;

2) filiaali asutamine või taotluses nimetatud kavandatavate teenuste osutamine võib kahjustada tarbijate huve, hüpoteekkrediidivahendaja finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust;

3) edastamiseks esitatud andmed või dokumendid on ebaõiged, eksitavad või puudulikud.

(6) Hüpoteekkrediidivahendaja võib lepinguriigis filiaali asutada vastavalt teise lepinguriigi õigusaktides sätestatule.

(7) Hüpoteekkrediidivahendaja teavitab Finantsinspektsiooni muudatusest käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides võimaluse korral vähemalt üks kuu enne muudatuse rakendumist või vahetult pärast selle toimumist. Finantsinspektsioon teavitab sellest muudatusest ka vastava lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

(8) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata hüpoteekkrediidivahendajal tegutsemise teises lepinguriigis asutatud filiaali kaudu, kui:

1) esineb käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud alus andmete ja dokumentide edastamisest keeldumise kohta;

2) lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud lepinguriigi õigusaktis sätestatud või lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimuste rikkumisest hüpoteekkrediidivahendaja poolt.

(9) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud ettekirjutuse hüpoteekkrediidivahendajale viivitamata kätte. Hüpoteekkrediidivahendaja on kohustatud lõpetama oma teenuste osutamise selles lepinguriigis Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks.

§ 72. Teenuste osutamine piiriüleselt

(1) Krediidiandja või -vahendaja, kes kavatseb osutada välisriigis teenuseid piiriüleselt, teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:

1) selle riigi nimi, kus kavatsetakse osutada teenuseid piiriüleselt;

2) kavandatavate piiriüleselt osutatavate teenuste kirjeldus;

3) teave krediidiandjate kohta, kellega krediidivahendaja on seotud, ja selle kohta, kas krediidiandja vastutab krediidivahendaja tegevuse eest välisriigis täielikult ja tingimusteta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse eesti keeles.

(3) Kui hüpoteekkrediidivahendaja kavatseb osutada teenuseid piiriüleselt lepinguriigis, esitab ta Finantsinspektsiooni nõudmisel andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud tõlkega selle lepinguriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus hüpoteekkrediidivahendaja soovib teenuseid piiriüleselt osutada.

(4) Finantsinspektsioon teeb otsuse hüpoteekkrediidivahendaja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele edastamise või sellest keeldumise kohta käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud alustel ühe kuu jooksul kõigi nõutud andmete ja dokumentide saamisest arvates. Otsuse andmete ja dokumentide edastamise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata hüpoteekkrediidivahendajale teatavaks.

(5) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid läbi vaatamata, kui need:

1) ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või on puudulikud;

2) Finantsinspektsiooni nõutud andmeid või dokumente ei ole ettenähtud tähtaja jooksul esitatud.

(6) Finantsinspektsioon võib teha otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele edastamisest keeldumise kohta, kui:

1) esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

2) hüpoteekkrediidivahendaja finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus või muud võimalused ei ole piisavad lepinguriigis teenuste osutamiseks piiriüleselt;

3) teenuste osutamine piiriüleselt võib kahjustada tarbijate huve, tema finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust.

(7) Krediidiandja või -vahendaja võib alustada teenuste osutamist piiriüleselt vastavalt välisriigi õigusaktides sätestatule. Hüpoteekkrediidivahendaja võib alustada lepinguriigis teenuste osutamist piiriüleselt ühe kuu möödumisel Finantsinspektsioonilt käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teate saamisest.

(8) Krediidiandja või -vahendaja teavitab Finantsinspektsiooni muudatusest käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides võimaluse korral vähemalt üks kuu enne muudatuse rakendumist või vahetult pärast selle toimumist. Kui hüpoteekkrediidivahendaja osutab lepinguriigis teenuseid piiriüleselt, teavitab Finantsinspektsioon muudatusest selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

(9) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata krediidiandjal või -vahendajal teenuste osutamise piiriüleselt, kui:

1) esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

2) krediidiandja või -vahendaja finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus või muud võimalused ei ole piisavad lepinguriigis teenuste osutamiseks piiriüleselt;

3) teenuste osutamine piiriüleselt võib kahjustada tarbijate huve, krediidiandja või -vahendaja finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust;

4) välisriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud välisriigi õigusaktis sätestatud või välisriigi finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimuste rikkumisest krediidiandja või -vahendaja poolt.

(10) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud ettekirjutuse krediidiandjale või -vahendajale viivitamata kätte. Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud piiriüleselt teenuste osutamise lõpetama Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks.

§ 73. Välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevus Eestis

(1) Isik, kes päritoluriigi õigusaktide kohaselt võib anda krediiti või vahendada krediiti või osutada nõustamisteenust, võib päritoluriigis pädeva järelevalveasutuse väljastatud tegevusloa alusel Eestis osutada samasugust teenust, asutades selleks filiaali või osutades Eestis teenuseid piiriüleselt, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Päritoluriigiks käesoleva seaduse tähenduses peetakse riiki, kus isik on asutatud.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik, kes on asutatud teises lepinguriigis ning kes vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28.02.2014, lk 34–85) hüpoteekkrediidivahendajale kehtestatud nõuetele ja kes lepinguriigi õigusaktide kohaselt võib vahendada elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti või osutada nõustamisteenust (edaspidi lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja), võib päritoluriigis väljastatud tegevusloa alusel Eestis osutada samasugust teenust, asutades selleks filiaali või osutades Eestis teenuseid piiriüleselt. Sellisele teenuse osutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 77 ja 78 sätestatut.

(3) Kui välisriigi krediidiandja soovib kasutada Eestis tegutsevat krediidiagenti, peetakse krediidiagendi kasutamist võrdseks piiriüleselt teenuste osutamisega ja sellele kohaldatakse piiriüleselt teenuste osutamist reguleerivaid käesoleva peatüki sätteid.

(4) Teenuste osutamisel Eestis peab välisriigi krediidiandja või -vahendaja järgima käesoleva seadusega ja selle alusel tema tegevuse kohta kehtestatud nõudeid ning muid Eesti õigusaktidest tulenevaid nõudeid Eestis tegutsemise kohta.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata:

1) lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajale, kes vahendab krediidilepinguid, mida pakuvad krediidiandjad, kes ei ole krediidiasutused Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.06.2013, lk 338–436), tähenduses ja kellel ei ole Eestis filiaali asutamiseks või piiriüleselt teenuste osutamiseks luba;

2) ainult ühe lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajaga seotud krediidivahendajale.

§ 74. Välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaal Eestis ja piiriüleselt teenuste osutamine Eestis

(1) Välisriigi krediidiandja või -vahendaja on kohustatud Eestis filiaali asutamiseks või piiriüleselt teenuste osutamiseks taotlema Finantsinspektsioonilt luba (edaspidi käesolevas paragrahvis ning §-des 75 ja 76 luba).

(2) Loa taotlemisel esitatakse Finantsinspektsioonile kirjalik taotlus ning järgmised andmed ja dokumendid:

1) krediidiandja või -vahendaja nimi ja aadress;

2) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktis 3 sätestatud andmed krediidiandja või -vahendaja juhtide ning filiaali juhtide kohta;

3) käesoleva seaduse §-s 31 sätestatud andmed ja dokumendid krediidiandjas või -vahendajas olulist osalust omavate aktsionäride või osanike kohta;

4) krediidiandjale või -vahendajale väljastatud tegevusloa ulatus ja tegevusloa väljastanud asutuse andmed;

5) filiaali asutamise korral selle ärinimi ja aadress;

6) filiaali asutamise korral äriseadustiku § 386 lõike 2 punktides 1, 3, 4 ja 5 nimetatud andmed ja dokumendid;

7) olemasolu korral kahe viimase majandusaasta aruanded;

8) käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud tingimustele vastav äriplaan, milles näidatakse kõik krediidiandja või -vahendaja Eestis osutatavad teenused;

9) krediidiagendi olemasolu korral tema nimi, registri- või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ja -koht ning aadress.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmetele tuleb välisriigi krediidiandjal või -vahendajal Finantsinspektsioonile esitada päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse:

1) nõusolek filiaali asutamiseks Eestis või Eestis piiriüleselt teenuste osutamiseks;

2) kinnitus selle kohta, et krediidiandjal või -vahendajal on päritoluriigis kehtiv tegevusluba ning tema tegevus on korrektne ja kooskõlas hea tavaga;

3) andmed krediidiandja või -vahendaja finantsseisundi kohta, sealhulgas päritoluriigis krediidiandja või -vahendaja klientide suhtes rakendatava tarbijakaitseskeemi kirjeldus.

(4) Käesolevas paragrahvis nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid esitatakse koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud eestikeelse tõlkega. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada ka mõnes muus keeles.

§ 75. Loa taotluse menetlemine ja loa kehtetuks tunnistamine

(1) Loa taotluse menetlemisele, andmete kontrollimisele ning loa andmisele ja kehtetuks tunnistamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 14–16, 18 ja 19 sätestatut, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

(2) Lisaks käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud alustele võib Finantsinspektsioon keelduda loa andmisest, kui:

1) krediidiandja või -vahendaja päritoluriigi õigusaktid ei kohusta teostama piisavat järelevalvet või Finantsinspektsioonil on alust arvata, et välisriigi finantsjärelevalve asutus ei taga piisavat järelevalvet taotleja üle;

2) välisriigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust, võimalusi või valmisolekut piisavaks ja tõhusaks koostööks Finantsinspektsiooniga;

3) Finantsinspektsioonil on alust arvata, et ei ole võimalik vajalikus ulatuses kontrollida või tagada käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõuete täitmist taotleja poolt;

4) välisriigi krediidiandja või -vahendaja organisatsiooni struktuur ei vasta kavandatava tegevuse sisule või ei ole tema finantsseisund Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt piisavalt tugev või

5) taotleja tegevuse suhtes ei kohaldata tema päritoluriigis käesoleva seadusega krediidiandjale või -vahendajale ettenähtud nõuetega vähemalt sama rangeid nõudeid.

(3) Finantsinspektsioon võib tunnistada loa kehtetuks, kui ilmnevad käesoleva seaduse §-s 16 või käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud asjaolud.

§ 76. Loa muutmine

(1) Välisriigi krediidiandja või -vahendaja, kes soovib osutada Eestis teenuseid, mida ei ole nimetatud loa taotlemisel esitatud äriplaanis, taotleb Finantsinspektsioonilt loa muutmist.

(2) Loa muutmiseks esitab välisriigi krediidiandja või -vahendaja Finantsinspektsioonile käesoleva seaduse § 74 lõike 2 punktides 1–5 ja 8 nimetatud andmed ja dokumendid.

(3) Filiaali asutamise loa muutmise taotluse menetlemisele, andmete kontrollimisele ja loa muutmise otsustamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 14–16 sätestatut.

§ 77. Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja filiaal ja teenuste osutamine Eestis piiriüleselt

(1) Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja, kes soovib asutada filiaali või osutada Eestis teenuseid piiriüleselt, teavitab sellest lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu Finantsinspektsiooni. Finantsinspektsioonile esitatakse järgmised andmed ja dokumendid:

1) kavandatavate filiaali teenuste või piiriüleselt osutatavate teenuste kirjeldus;

2) teave krediidiandjate kohta, kellega hüpoteekkrediidivahendaja on seotud, ja selle kohta, kas krediidiandja vastutab hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse eest täielikult ja tingimusteta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid tuleb esitada koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud eestikeelse tõlkega. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada mõnes muus keeles.

(3) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide saamisest viivitamata lepinguriigi finantsjärelevalve asutust. Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja võib asutada filiaali või alustada Eestis piiriüleselt teenuste osutamist ühe kuu möödumisel päevast, kui Finantsinspektsioon on saanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide saamise järel enne hüpoteekkrediidivahendaja filiaali asutamist või kahe kuu jooksul andmete ja dokumentide saamisest arvates teatab Finantsinspektsioon hüpoteekkrediidivahendajale Eestis krediidivahendajana tegutsemise tingimused, mis ei ole reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/17/EL.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete või dokumentide muutumisest tuleb Finantsinspektsiooni teavitada võimaluse korral vähemalt üks kuu ette.

(6) Filiaali äriregistrisse kandmisel esitatakse Finantsinspektsiooni kinnitus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete saamise kohta.

(7) Finantsinspektsioon avalikustab teabe lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja kohta oma veebilehel vastavalt käesoleva seaduse §-s 20 sätestatule.

§ 78. Nõuded lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja töötajatele

(1) Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja Eestis asutatud filiaali töötajate teadmised, oskused ja kogemused peavad vastama käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud nõuetele.

(1) Lepinguriigi sellise hüpoteekkrediidivahendaja töötajatele, kes osutab Eestis teenuseid piiriüleselt, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud nõudeid piiratud ulatuses.

(1) Täpsemad nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüpoteekkrediidivahendaja töötajate erialastele teadmistele, oskustele ja kogemustele kehtestab

määrusega.

(2) Finantsinspektsioon teeb koostööd lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste kontrollimiseks ning töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste suhtes kehtestatud nõuete kohta teabe vahetamiseks.

13. peatükk Järelevalve

§ 79. Järelevalve alused ja teostamine

(1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet krediidiandja või -vahendaja tegevuse üle vastavalt käesolevale seadusele, Finantsinspektsiooni seadusele ja muudele krediidiandja või -vahendaja tegevust reguleerivatele õigusaktidele ning nende alusel välja antud õigusaktides sätestatud korras.

§ 80. Järelevalve eesmärk

(1) Järelevalve eesmärk on tagada krediidiandja või -vahendaja asutamise, tegevuse, sealhulgas krediidi andmise, krediidi vahendamise või nõustamisteenuse osutamise, ning krediidiandja ja -vahendaja juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste vastavus seadusele ja teistele õigusaktidele, pidades eelkõige silmas tarbijate huvide ja õiguste kaitset.

§ 81. Järelevalve ulatus

(1) Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab:

1) kõiki krediidiandjaid ja -vahendajaid, kelle registrisse kantud asukoht on Eesti, sealhulgas käesoleva seaduse § 2 lõikes 8 nimetatud krediidiandjaid ja -vahendajaid;

2) Eesti krediidiandjate ja -vahendajate välisriikides asutatud tütarettevõtjast krediidiandjaid ja -vahendajaid ning filiaale, kui nende üle ei teosta järelevalvet välisriigi finantsjärelevalve asutus või kui selle riigi finantsjärelevalve asutusega on sõlmitud vastav kokkulepe;

3) välisriikide krediidiandjate ja -vahendajate Eestis asutatud tütarettevõtjast krediidiandjaid ja -vahendajaid ning filiaale, kui vastava välisriigi finantsjärelevalve asutusega ei ole kokku lepitud teisiti;

4) krediidiandja või -vahendajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvaid äriühinguid.

§ 82. Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiandja või -vahendaja ning piiriüleselt teenuseid osutava krediidiandja või -vahendaja üle

(1) Kui krediidiandja või -vahendaja, kelle filiaal on asutatud välisriigis või kes osutab välisriigis teenuseid piiriüleselt, rikub välisriigis kehtestatud õigusaktide nõudeid, rakendab Finantsinspektsioon välisriigi finantsjärelevalve asutuse ettepanekul viivitamata meetmeid rikkumise lõpetamiseks. Finantsinspektsioon teeb rakendatud meetmed välisriigi finantsjärelevalve asutusele teatavaks.

(2) Tegevusloa ja välisriigis filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise teeb Finantsinspektsioon viivitamata teatavaks selle välisriigi finantsjärelevalve asutusele, kus krediidiandja või -vahendaja osutab teenuseid piiriüleselt või kus krediidiandja või -vahendaja filiaal on asutatud.

(3) Krediidiandja või -vahendaja filiaal või krediidiandja või -vahendaja, kes osutab teenuseid piiriüleselt, peab välisriigi finantsjärelevalve asutuse nõudmisel esitama teabe, mis on vajalik järelevalve teostamiseks filiaali või krediidiandja või -vahendaja tegevuse üle selles riigis.

§ 83. Järelevalve Eestis asutatud välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaalide üle

(1) Finantsinspektsioon võib nõuda välisriigi krediidiandjalt või -vahendajalt, kes osutab teenuseid Eestis, aruandeid, lisaandmeid ja -dokumente, mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti andmeid, mis on vajalikud statistika kogumiseks.

(2) Välisriigi krediidiandja või -vahendaja, kes osutab teenuseid Eestis ja kelle tegevusloa on välisriigi finantsjärelevalve asutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei või Eestis edasi tegutseda ega teenuseid osutada.

(3) Kui välisriigi krediidiandja või -vahendaja, kes osutab teenuseid Eestis, rikub käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõudeid, võib Finantsinspektsioon rakendada rikkumise lõpetamiseks käesolevas seaduses sätestatud meetmeid ja sanktsioone või tunnistada filiaali asutamise loa kehtetuks.

§ 84. Järelevalve Eestis filiaali asutanud või Eestis piiriüleselt teenuseid osutava lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse üle

(1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja Eestis asutatud filiaali tegevuse üle, kontrollides käesoleva seaduse § 38 lõikes 1, § 47 lõike 1 esimeses lauses ja lõikes 2, § 50 lõikes 2, §-des 51, 53¹ ja 77 ning § 78 lõikes 1, reklaamiseaduse §-s 29, tarbijakaitseseaduse 3. peatüki 2. jaos ning võlaõigusseaduse §-des 403³, 403⁵, 406 ja 409, § 416 lõikes 4 ning § 417¹ lõigetes 1¹–2 sätestatud nõuete täitmist.

(2) Finantsinspektsioon võib lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajalt, kes on Eestis asutanud filiaali, nõuda käesoleva seaduse § 38 lõikes 1, § 47 lõike 1 esimeses lauses ja lõikes 2, § 50 lõikes 2, §-des 51, 53¹ ja 77 ning § 78 lõikes 1, reklaamiseaduse §-s 29, tarbijakaitseseaduse 3. peatüki 2. jaos ning võlaõigusseaduse §-des 403³, 403⁵, 406 ja 409, § 416 lõikes 4 ning § 417¹ lõigetes 1¹–2 sätestatud nõuete rikkumise lõpetamist või tarbijavaidluse lahendamisel koostöö tegemist.

(3) Kui lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja Eestis asutatud filiaal ei lõpeta rikkumist, võib Finantsinspektsioon tarbijate, võlausaldajate ning avaliku huvi kaitse eesmärgil rakendada asjaomase filiaali suhtes seaduses sätestatud meetmeid rikkumise lõpetamiseks, teavitades kasutusele võetud meetmetest lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

(4) Kui lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja Eestis asutatud filiaal jätkab seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuete rikkumist hoolimata Finantsinspektsiooni rakendatud meetmetest, võib Finantsinspektsioon pärast lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse teavitamist kohaldada käesolevas seaduses sätestatud meetmeid edasise rikkumise vältimiseks või selle eest karistada ning vajaduse korral tõkestada asjaomase hüpoteekkrediidivahendaja filiaali edasised tehingud Eestis. Finantsinspektsioon võib rikkumise lõpetamiseks keelata oma ettekirjutusega lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja Eestis asutatud filiaali Eestis tegutsemise.

(5) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõigete 3 ja 4 kohaselt rakendatud meetmetest viivitamata Euroopa Komisjoni.

(6) Kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei ole nõus Finantsinspektsiooni rakendatud meetmetega, võib ta pöörduda Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse poole ja paluda abi vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 46² lõikele 5.

(7) Kui Finantsinspektsioonil on ilmselge ja tõendatav alus, et lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja, kes osutab Eestis teenuseid piiriüleselt, ei täida õigusaktidest tulenevaid kohustusi, või hüpoteekkrediidivahendaja, kes on Eestis asutanud filiaali, ei täida õigusaktidest tulenevaid kohustusi, millele ei ole osutatud käesoleva paragrahvi lõikes 1, teatab ta tuvastatud asjaoludest lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele, kes võtab tarvitusele lepinguriigi õigusaktist tulenevad meetmed.

(8) Kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei võta ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamisest arvates selle peatamiseks meetmeid tarvitusele või kui rakendatud meetmed ei ole piisavad ning lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja jätkab õigusaktides sätestatud nõuete rikkumist ja see kahjustab ilmselgelt tarbijate huve või turgude nõuetekohast toimimist, peab Finantsinspektsioon rakendama pärast lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse teavitamist meetmeid, mida on vaja tarbijate kaitsmiseks ja turgude nõuetekohase toimimise tagamiseks, sealhulgas takistades nõudeid rikkuval hüpoteekkrediidivahendajal algatamast uusi tehinguid Eestis ja teavitades rakendatud meetmetest Euroopa Komisjoni ja Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon pöörduda Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse poole ja paluda abi vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 46² lõikele 5.

§ 85. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses

(1) Finantsinspektsioon selgitab vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses.

(2) Menetlusosalisel on õigus tutvuda Finantsinspektsiooni poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid. Finantsinspektsioonil on õigus keelduda menetlusosalisele andmete väljastamisest, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

(3) Menetlusosalisel on õigus esitada järelevalvemenetluses Finantsinspektsiooni kaudu tunnistajale küsimusi. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste tunnistajale edastamisest küsimuste asjasse puutumatuse korral või tunnistaja õiguste või huvide rikkumise vältimiseks.

(4) Kui menetlusosaline jätab haldusmenetluses Finantsinspektsiooni kutsel seadusliku takistuseta ilmumata, võib Finantsinspektsioon kohaldada menetlusosalise suhtes sunniraha.

§ 86. Finantsinspektsiooni õigused informatsiooni saamisel

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda tasuta teavet, dokumente ja suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta järgmistelt isikutelt:

1) krediidiandja või -vahendaja juht ja töötaja, sealhulgas välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaali juhataja ja töötaja;

2) krediidiandjaga või -vahendajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juht ja töötaja;

3) krediidiandja või -vahendaja aktsionär või osanik;

4) kolmas isik, üksnes põhjendatud vajaduse korral;

5) krediidiandja või -vahendaja likvideerija või pankrotihaldur;

6) riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse üksuse asutuse, riikliku põhiregistri, riikliku registri ning riigi andmekogu vastutava ja volitatud töötleja esindaja.

(2) Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus:

1) teostada krediidiandjaga või -vahendajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute kohapealset kontrolli Finantsinspektsioonile edastatud informatsiooni kontrollimiseks ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamist;

2) nõuda krediidiandjalt või -vahendajalt kõiki andmeid, mis on vajalikud vara hoidmise nõuete täitmise kontrollimiseks;

3) saada informatsiooni krediidiandja või -vahendaja siseaudiitorilt ja audiitorilt ning teha nendega koostööd.

(3) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon kohustada isikut ilmuma selgituste andmiseks Finantsinspektsiooni määratud ajal Finantsinspektsiooni ametiruumidesse.

(4) Järelevalve teostamise eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus saada krediidiandja või -vahendajaga seotud teavet kolmandalt isikult ilma teabe edastamisest krediidiandjat või -vahendajat teavitamata. Kolmas isik ei või teabe edastamisest krediidiandjat või -vahendajat teavitada.

(5) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon teha korralduse, milles ta määrab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe andmiseks või lõigetes 2 ja 3 sätestatud toimingute tegemiseks tähtaja.

(6) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus saada krediidiasutuselt pangasaladust sisaldavaid andmeid krediidiandja ja -vahendaja ning nende tarbijate kohta, samuti kolmanda isiku kohta, kellele on edasi antud krediidiandja või -vahendaja ülesanded.

§ 87. Kohapealne kontroll

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus teha kohapealset kontrolli käesolevas seaduses sätestatud järelevalve ulatuses.

(2) Kohapealne kontroll tehakse, kui:

1) on vaja kontrollida esitatud andmeid;

2) Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud õigusaktides või nende alusel sätestatut;

3) see on lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse taotluse alusel vajalik;

4) see on vajalik muude järelevalveülesannete täitmiseks.

(3) Finantsinspektsioon annab kohapealse kontrolli tegemiseks korralduse, kuhu märgitakse kontrolli eesmärk, ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja arvatud juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset kontrolli teeb Finantsinspektsiooni volitatud töötaja (edaspidi käesolevas peatükis kontrollija), kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

(4) Kohapealse kontrollimise käigus on kontrollijal õigus:

1) siseneda kõikidesse ruumidesse ja võtta oma valdusse andmeid, järgides seejuures kõiki kontrollitava suhtes kehtivaid turvaeeskirju;

2) nõuda tööks vajalike tingimuste tagamist ja kasutada eraldi ruumi;

3) piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid ning jälgida tööprotsesse;

4) saada kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt suulisi ja kirjalikke selgitusi, mida vajaduse korral või selgituste andja nõudmisel protokollitakse.

(5) Kontrollitava juhatus on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kelle juuresolekul kontrollimine toimub ning kes esitab kontrollijale tema ülesannete täitmiseks vajalikke dokumente ja muud teavet, kaasa arvatud audiitori järeldusotsused kontrollitava aruannete kohta ja audiitori muud asjakohased raportid, ning annab nende kohta vajalikke selgitusi.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon volitada kohapealset kontrolli tegema teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse või tema nimetatud audiitori või eksperdi.

(7) Päritolulepinguriik võib teha kohapealset kontrolli lepinguriigi sellise krediidiandja tegevuse üle, kes pakub tarbijakrediiti või hüpoteegiga tagatud tarbijakrediiti, ning krediidivahendaja Eestis asutatud filiaali tegevuse üle, teavitades sellest eelnevalt Finantsinspektsiooni.

§ 88. Kohapealse kontrolli akt

(1) Kontrollija on kohustatud koostama kohapealse kontrollimise tulemuste kohta kolme kuu jooksul pärast kontrolli lõppemist akti, mille Finantsinspektsioon toimetab kontrollitavale viivitamata kätte.

(2) Kontrollitaval on õigus ühe kuu jooksul akti kättetoimetamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi.

(3) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste läbivaatamist, kuid hiljemalt viis kuud pärast kohapealse kontrolli lõppemist koostab Finantsinspektsioon lõpliku akti, mis toimetatakse kontrollitavale kätte.

(5) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste saamist selguvad lisahindamist vajavad asjaolud või Finantsinspektsioon saab lisateavet, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud akti või lõikes 3 nimetatud lõpliku akti koostamise tähtaega pikendada kuni kahe kuu võrra. Kui lõplikus aktis tehakse sellel perioodil olulisi muudatusi, saadab Finantsinspektsioon selle kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks uuesti.

(6) Finantsinspektsioon võib lõpliku aktiga määrata kontrollitavale puuduste kõrvaldamise tähtaja või muid kohustusi ja rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral sunniraha.

(7) Finantsinspektsioonil on õigus kohapealse kontrolli lõplik akt või selle osa avalikustada, kui see on investorite ja finantsjärelevalve subjekti klientide huvides ning finantssektori stabiilsuse ja läbipaistvuse tagamiseks vajalik.

§ 89. Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll järelevalvemenetluses

(1) Finantsinspektsioon võib järelevalvemenetluses eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks menetlusse kaasata eksperdi.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda erakorralist audiitorkontrolli, kui:

1) on põhjendatud kahtlus, et Finantsinspektsioonile või avalikkusele esitatud aruanded või teave on eksitavad või tegelikkusele mittevastavad;

2) on tehtud tehinguid, mille tulemusel võidakse tekitada või on tekitatud krediidiandjale või -vahendajale, krediidiandja või -vahendaja konsolideerimisgruppi kuuluvale äriühingule või klientidele olulist kahju;

3) järelevalvemenetluses vajab täiendavat selgitamist krediidiandja või -vahendaja või krediidiandja või -vahendaja konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu finantsseisundiga seotud muu oluline küsimus.

(3) Finantsinspektsioon kaasab eksperdi või erakorraliseks audiitorkontrolliks audiitori omal algatusel või menetlusosalise taotlusel. Eksperdi või audiitori nimi ja tema kaasamise põhjus tehakse menetlusosalisele teatavaks enne eksperdi või audiitori kaasamist, välja arvatud juhul, kui asja on vaja menetleda kiiresti või kui teavitamine võib takistada ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli eesmärgi saavutamist.

(4) Kui ekspert või erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitor teeb kindlaks järelevalvemenetluses tähtsust omavaid asjaolusid, mille selgitamist ei olnud Finantsinspektsioon talle otseselt ülesandeks teinud, esitab ta oma arvamuse või hinnangu ka nende asjaolude kohta.

(5) Eksperdil ja erakorralist audiitorkontrolli tegeval audiitoril on õigus kasutada käesoleva seaduse § 87 lõikes 4 sätestatud õigusi üksnes temale antud ülesannete täitmise eesmärgil ning teha ettepanekuid Finantsinspektsioonile ja menetlusosalisele täiendavate andmete ja dokumentide esitamiseks. Ekspert ja erakorralist audiitorkontrolli tegev audiitor võivad kasutada käesoleva seaduse § 87 lõikes 4 sätestatud õigust üksnes kontrollitava loal või tema juuresolekul. Ekspert on kohustatud hoidma saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet, mis sai talle teatavaks seoses käesolevas paragrahvis nimetatud ülesannete täitmisega.

(6) Ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud katab Finantsinspektsioon. Kui ekspert või audiitor kaasatakse menetlusosalise taotlusel, tasub ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud menetlusosaline.

§ 90. Ettekirjutus

(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui:

1) järelevalve tulemusel on avastatud käesoleva seaduse, Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2 nimetatud seaduste või muude krediidiandjate või -vahendajate tegevust reguleerivate õigusaktide või nende alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumine;

2) on vaja ära hoida käesoleva lõike punktis 1 nimetatud õigusrikkumine;

3) krediidiandja või -vahendaja võetud riskid on oluliselt suurenenud või esineb muid tema tegevust, kliente või finantssektori kui terviku huve või usaldusväärsust ohustavaid või ohustada võivaid asjaolusid;

4) see on vajalik klientide huvide kaitseks või finantssektori läbipaistvuse tagamiseks.

(2) Ettekirjutuse saaja peab pärast selle teatavakstegemist viivitamata asuma ettekirjutust täitma.

(3) Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon ei ole ette näinud teisiti.

§ 91. Õigused ettekirjutuse tegemisel

(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega:

1) keelata tehingute või toimingute tegemine või piirata nende mahtu;

2) käesoleva seaduse või Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2 nimetatud seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktide nõuete olulise rikkumise korral nõuda krediidiandja või -vahendaja majandustegevuse peatamist;

3) keelata osaliselt või täielikult krediidiandja või -vahendaja kasumist väljamaksete tegemine;

4) nõuda krediidiandja või -vahendaja tegevuskulude piiramist;

5) nõuda krediidiandja või -vahendaja sise-eeskirja muutmist;

6) nõuda krediidiandja või -vahendaja juhi tagasikutsumist;

7) teha krediidiandja või -vahendaja üldkoosolekule ettepanek krediidiandja või -vahendaja audiitori vahetamiseks;

8) nõuda krediidiandja või -vahendaja töötaja töölt kõrvaldamist;

9) teha ettepanek muuta või täiendada krediidiandja või -vahendaja organisatsiooni struktuuri;

10) nõuda krediidiandja poolt krediidivahendajale antud teenuse osutamise õiguse tagasivõtmist;

11) nõuda välisriigis tegutsevalt krediidivahendajalt välisriigis kehtivate õigusaktide nõuete rikkumise lõpetamist;

12) keelata lepinguriigi krediidiandjal või -vahendajal Eestis või Eesti krediidiandjal või -vahendajal lepinguriigis tegutsemine või teenuste osutamine piiriüleselt;

13) nõuda krediidivahendaja filiaali poolt osutatavate teenuste vastavusse viimist käesolevas seaduses sätestatud nõuetega;

14) nõuda krediidiandja või -vahendaja sellise tegevuse või tegevusetuse viivitamata lõpetamist, millega kahjustatakse tarbijate kollektiivseid huve, või sellisest tegevusest hoidumist;

15) esitada muid nõudmisi käesoleva seaduse või Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2 nimetatud seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktide täitmiseks.

(2) Lisaks käesoleva seaduse §-s 95 sätestatule võib Finantsinspektsiooni ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada muid käesolevas seaduses ettenähtud meetmeid, sealhulgas:

1) tunnistada kehtetuks krediidiandja või -vahendaja tegevusloa;

2) tunnistada kehtetuks filiaali asutamise loa;

3) nõuda krediidiandja või -vahendaja juhi tagasikutsumist kohtu poolt;

4) pöörduda Eesti Vabariigi nimel hagiga kohtusse ning nõuda krediidiandjalt või -vahendajalt tarbijate kollektiivseid huve ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste või ebaausate kauplemisvõtete kasutamise või tarbijate õigusi rikkuva muu tegevuse lõpetamist.

(3) Finantsinspektsioon teeb hüpoteekkrediidivahendajale käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 ning käesoleva seaduse §-des 95–103 nimetatud meetmete rakendamise või ettekirjutuse tegemise viivitamata teatavaks Euroopa Komisjonile ja hüpoteekkrediidivahendaja lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud ettekirjutuse tegemise hüpoteekkrediidivahendajale teeb Finantsinspektsioon viivitamata teatavaks Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele.

§ 92. Õigus juhtimisorganite kokkukutsumiseks ja koosolekul osalemiseks

(1) Krediidiandja või -vahendaja juhatus peab üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku toimumisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kaks nädalat ette. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab võimaluse korral teavitama vähemalt üks nädal ette.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus:

1) krediidiandja või -vahendaja juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku kokkukutsumiseks;

2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse võtmiseks juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku päevakorda.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus saata koosolekule oma esindajad, kellel on õigus esitada seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli.

§ 93. Juhtimisorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel

(1) Krediidiandja või -vahendaja asukohajärgne kohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada kehtetuks seadusega, selle alusel välja antud õigusaktiga või krediidiandja või -vahendaja põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates.

§ 94. Finantsinspektsiooni informeerimise kohustus

(1) Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni kõigi andmete ja asjaolude muutumisest, mis olid aluseks krediidiandja või -vahendaja tegevusloa andmise otsustamisel, ning esitama järgmised andmed ja dokumendid:

1) krediidiandja või -vahendaja ärinime, aadressi või kontaktandmete muutumise korral ärinimi, asukoha aadress ja kontaktandmed;

2) põhikirja muutmise korral põhikirja muudatused ja muudetud tekst;

3) sise-eeskirjaga kindlaks määratud korra või reeglite muutmise korral muudetud sise-eeskiri;

4) juhtide vahetumise korral käesoleva seaduse § 41 lõikes 1 nimetatud andmed;

5) audiitori vahetumise korral käesoleva seaduse § 41 lõikes 3 nimetatud andmed;

6) asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada krediidiandja või -vahendaja finantsseisundit;

7) muu informatsioon, kui see on ette nähtud käesolevas seaduses.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidiandja või -vahendaja ärinime või asukoha aadressi ja kontaktandmete muutumisest teavitab krediidiandja või -vahendaja Finantsinspektsiooni viivitamata kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

(3) Krediidiandja või -vahendaja peab Finantsinspektsiooni nõudmisel viivitamata avalikustama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid, välja arvatud selle punktides 3 ja 6 nimetatu.

§ 95. Sunniraha

(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud Finantsinspektsiooni ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

(2) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.

(3) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.

14. peatükk Vastutus

§ 96. Teabe esitamata jätmine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe või andmete avalikustamata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, puuduliku või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimalda järelevalve teostamist, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest.

§ 97. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine

(1) Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva seaduse §-s 34 nimetatud ettekirjutuse vastaselt krediidiandjas või -vahendajas osaluse omandamise, selle võõrandamise või krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt krediidiandjas või -vahendajas hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest.

§ 98. Sisekontrollile või sise-eeskirjale kehtestatud nõuete rikkumine

(1) Krediidiandja või -vahendaja poolt käesolevas seaduses sisekontrollile või sise-eeskirjale kehtestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest.

§ 99. Tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse ja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 48, 49 või 50 sätestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamisega seotud krediidiandja või -vahendaja kohustuse või võlaõigusseaduse §-s 403⁴ sätestatud vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 99¹. Krediidi kulukuse ülemmäära järgimata jätmine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 406² sätestatud krediidi kulukuse ülemmäära järgimata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 100. Krediidiandja või -vahendaja tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine

(1) Krediidiandja või -vahendaja tegevuse edasiandmise kohta käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest.

§ 101. Tarbija andmete saladuses hoidmise kohustuse rikkumine

§ 102. Vara hoidmise nõude rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 55 sätestatud tarbija vara hoidmise nõude rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest.

§ 103. Välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevuse nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 74, 77 või 78 välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevuse suhtes kehtestatud nõuete rikkumise eest, sealhulgas Finantsinspektsiooni teavitamata Eestis krediidi andmise või krediidi vahendamise eest, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest.

§ 103¹. Aegumine

(1) Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 104. Menetlus

(1) Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.

15. peatükk Rakendussätted

1. jagu Üleminekusätted

§ 105. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega

(1) Krediidiandja või -vahendaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse jõustumist, peab taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba ning viima oma tegevuse ja dokumendid käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse 2016. aasta 21. märtsiks.

(2) Otsuse sellisele krediidiandjale või -vahendajale tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kuue kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmisest arvates, kuid mitte hiljem kui kaheksa kuu möödumisel tegevusloa taotluse saamisest arvates.

(3) Kui krediidiandja või -vahendaja on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa taotluse enne 2016. aasta 1. jaanuari ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajaks ei ole Finantsinspektsioon otsustanud tegevusloa andmist või sellest keeldumist, ei loeta krediidiandja või -vahendaja tegevust tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses. Sellisel juhul ei ole krediidiandjal või -vahendajal lubatud alates 2016. aasta 21. märtsist kuni tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsustamiseni sõlmida või vahendada uusi krediidilepinguid.

(4) Käesolevas seaduses krediidiandja või -vahendaja poolt krediidi andmisele või krediidi vahendamisele sätestatud nõudeid ei kohaldata krediidilepingute suhtes, mis on sõlmitud enne krediidiandjale või -vahendajale tegevusloa andmist. Kui krediidiandja või -vahendaja annab või vahendab krediiti, sealhulgas annab krediidi krediidisaaja käsutusse, lepingu alusel, mis on sõlmitud enne krediidiandjale või -vahendajale tegevusloa andmist, kohaldatakse krediidi andmisele või krediidi vahendamisele ja sellega seotud toimingutele või asjaoludele alates krediidiandjale või -vahendajale tegevusloa andmisest või hiljemalt 2016. aasta 21. märtsist käesolevas seaduses sätestatut.

(5) Krediidiandja või -vahendaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja kes alates 2016. aasta 21. märtsist ei anna ega vahenda krediiti, ei pea taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba. Krediidilepingule, mille käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud krediidiandja või -vahendaja on sõlminud enne 2016. aasta 21. märtsi, ei kohaldata käesolevas seaduses sätestatut.

(6) Käesoleva seaduse § 53¹ lõike 2 punkti 5¹ kohaldatakse krediidilepingule, mis on sõlmitud 2020. aasta 1. veebruaril või hiljem.

§ 105¹. Finantsinspektsiooni teavitamine krediidiandja või -vahendaja tegutsemisest

(1) Käesoleva seaduse § 2 lõike 8 alusel tegutsemisõigust omav krediidiandja või -vahendaja, kes tegutseb 2016. aasta 21. märtsil, peab teavitama Finantsinspektsiooni oma tegutsemisest viivitamata ja esitama käesoleva seaduse § 20 lõike 1¹ teises lauses nimetatud teabe.

§ 105². Krediidiostjate kohta esimese aruande esitamine Finantsinspektsioonile

(1) Käesoleva seaduse § 57¹ kohane esimene aruanne esitatakse Finantsinspektsioonile 2025. aasta esimese poolaasta kohta.

2. jagu Seaduste muutmine

§ 106.

–

§ 113.

[Käesolevast tekstist välja jäetud.]