Kindlustustegevuse seadus

1. peatükk Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimis- ja kohaldamisala

(1) Käesoleva seadusega reguleeritakse kindlustustegevust ja kindlustuse turustamist ning nende järelevalvet.

(2) Käesolevas seaduses ettenähtud Finantsinspektsiooni haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse ja Finantsinspektsiooni seaduse erisusi.

(3) Käesolevat seadust ei kohaldata sundkindlustusele võlaõigusseaduse § 422¹ tähenduses, kui sundkindlustust kehtestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(4) Käesolevat seadust ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (EÜT L 335, 17.12.2009, lk 1–155) artiklites 5 ja 9 määratletud tegevusvaldkondades.

§ 2. Kindlustustegevus ja kindlustusandja

(1) Kindlustustegevus on kindlustuslepingu alusel kindlustusvõtja või kindlustatu kindlustusriskide ülevõtmine ja kindlustusjuhtumi toimumise korral kahju hüvitamine, kokkulepitud rahasumma maksmine või lepingu täitmine muul kokkulepitud viisil.

(2) Kindlustustegevus jaguneb elukindlustuseks, kahjukindlustuseks ja edasikindlustuseks. Kindlustustegevuse liigid ja alaliigid on sätestatud käesoleva seaduse §-des 12–14.

(3) Kindlustusandja on äriühing, kelle peamine ja püsiv tegevus on kindlustustegevus.

§ 3. Edasikindlustustegevus ja edasikindlustusandja

(1) Edasikindlustustegevus on kindlustustegevus, kus edasikindlustuslepingu alusel võetakse üle kindlustusandjale üleantud kindlustusriskid eesmärgiga maksta kindlustusandjale kokkulepitud suuruses hüvitist seoses kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud kindlustuslepingu järgse kindlustusjuhtumiga.

(2) Edasikindlustusandja on kindlustusandja, kelle peamine ja püsiv tegevus on edasikindlustustegevus.

(3) Edasikindlustusandja võib edasikindlustuslepinguga võtta üle ka teisele edasikindlustusandjale üle antud kindlustusriskid (edaspidi retrotsessioon) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/2341 tööandja kogumispensioni asutuste tegevuse ja järelevalve kohta (ELT L 354, 23.12.2016, lk 37–85) nimetatud tööandja kogumispensioni asutuse pensioniskeemiga hõlmatud isikute ees võetud kohustustega seotud riskid.

(4) Eriotstarbeline varakogum on ettevõtja, kes ei ole kindlustusandja, kuid kes tegeleb edasikindlustustegevusega, finantseerides edasikindlustuslepingu alusel üle võetud kindlustusriske võlaväärtpaberite väljaandmise või mõne muu sellesarnase finantsinstrumendi kaudu, ning kellel ei teki tagasimaksmiskohustust enne edasikindlustuslepingujärgse kohustuse tekkimist.

§ 4. Kindlustusandja kõrvaltegevus

(1) Kindlustusandja võib kõrvaltegevusena tegutseda kindlustusandja, krediidiasutuse, fondivalitseja või investeerimisühingu agendina, kui see ei ohusta tema finantsseisundit, usaldusväärsust ega kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või teiste isikute huve, kellele ta teenust osutab.

(2) Kindlustusandja peab teavitama isikuid, kellele ta teenust osutab, oma käsundiandjast ning täitma agendina käesolevast seadusest, krediidiasutuste seadusest, investeerimisfondide seadusest, kogumispensionide seadusest, väärtpaberituru seadusest, võlaõigusseadusest ja nende alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevaid kliendile teenuse osutamisega seotud kohustusi, sealhulgas kliendi teavitamise kohustust.

(3) Kolmandate isikute ees vastutab kindlustusandja kõrvaltegevuse eest käsundiandja, kelle nimel ja arvel ta tegutseb. Käesolevas lõikes sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on lubatud üksnes juhul, kui kindlustusandja tegutseb kindlustusagendina ning ta on oma kindlustuse turustamisest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks sõlminud käesoleva seaduse § 179 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustele vastava vastutuskindlustuslepingu või garantiilepingu.

(3) Kui kindlustusandja pakub kindlustuslepingut komplektis muu toote või teenusega, mis ei ole kindlustusteenus, kohaldatakse kindlustusandjale käesoleva seaduse §-s 182¹ sätestatut.

(4) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega kindlustusandja kõrvaltegevuse keelata, kui:

1) kõrvaltegevus ei vasta käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele;

2) kindlustusandja organisatsiooniline ülesehitus, töökorraldus või töötajate kompetentsus ei vasta sellise teenuse pakkumisele ettenähtud nõuetele.

(5) Kindlustusagendina tegutsemisele kohaldatakse käesoleva seaduse 10. peatükis sätestatut ja investeerimisagendina tegutsemisele väärtpaberituru seaduse 13¹. peatükis sätestatut.

§ 5. Kindlustuse turustamine ja turustaja

(1) Kindlustuse turustamine on kindlustuslepingutega seotud nõustamine ja kindlustuslepingute soovitamine, ettevalmistamine, sõlmimine ning nende haldamisel ja täitmisel abistamine. Kindlustuse turustamine hõlmab ka teabe andmist ühe või mitme kindlustuslepingu kohta vastavalt kriteeriumitele, mille klient valib veebilehe, rakenduse või muu sellise keskkonna kaudu, kindlustusteenuste pingerea koostamist, hindade ja teenuste võrdlemist ning teabe andmist hinnasoodustuste kohta, kui klient saab sellise protsessi tulemusel otse või kaudselt sõlmida kindlustuslepingu veebilehe, rakenduse või muu sellise keskkonna kaudu.

(2) Edasikindlustuse turustamine on edasikindlustuslepinguga seotud kindlustuse turustamine.

(3) Kindlustuse turustaja (edaspidi turustaja) on kindlustusandja ning käesoleva seaduse §-s 174 nimetatud kindlustusmaakler ja kindlustusagent.

(4) Kindlustuse turustamiseks ei peeta järgmisi tegevusi:

1) juhuslikult teabe andmist seoses muu kutsetegevusega, mis ei ole kindlustuse turustaja tegevus, kui teabe andja ei astu samme, et aidata sõlmida või täita kindlustus- või edasikindlustuslepingut, ja lepingu sõlmimine või täitmine ei ole tema tegevuse eesmärk;

2) kindlustusandja nimel nõuete haldamist ning kahju hindamist ja nõuetele eksperdihinnangu andmist seoses majandus- või kutsetegevusega, mis ei ole kindlustuse turustaja tegevus;

3) üksnes andmete ja teabe andmist kindlustuse turustajale kliendi kohta, kui andmete ja teabe andja ei abista muul viisil osapooli kindlustuslepingu sõlmimisel;

4) üksnes teabe andmist klientidele kindlustus- või edasikindlustusteenuste või kindlustuse turustajate kohta, kui teabe andja ei abista muul viisil osapooli kindlustuslepingu sõlmimisel.

§ 6. Oluline osalus, isiku kontrollitav äriühing, hääleõiguse kuuluvus ja märkimisväärne seos

(1) Käesolevas seaduses lähtutakse olulise osaluse, isiku kontrollitava äriühingu, hääleõiguse kuuluvuse ja märkimisväärse seose määramisel väärtpaberituru seaduse §-des 8², 9, 10 ja 72¹ sätestatust.

§ 7. Emaettevõtja, tütarettevõtja ja konsolideerimisgrupp

(1) Emaettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes väärtpaberituru seaduse § 10 lõigete 1 ja 2 kohaselt kontrollib vähemalt ühte äriühingut või muud juriidilist isikut (edaspidi tütarettevõtja). Emaettevõtja tütarettevõtjate tütarettevõtjaid käsitatakse käesoleva seaduse tähenduses sama emaettevõtja tütarettevõtjatena.

(2) Konsolideerimisgrupi moodustavad käesoleva seaduse tähenduses:

1) emaettevõtja koos tütarettevõtjatega;

2) emaettevõtja ja tema tütarettevõtjad koos seotud ettevõtjatega käesoleva seaduse § 87 lõike 5 tähenduses;

3) äriühingud või muud juriidilised isikud, kes on ühtse juhtimise all sõlmitud lepingu, asutamislepingu või põhikirja sätete kohaselt või kelle juhtimisorganite koosseisu enamuse moodustavad konsolideeritud majandusaasta aruande kinnitamiseni samad isikud.

§ 8. Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja

(1) Kaptiivkindlustusandja on kindlustusandja, kelles ei oma osalust teine kindlustusandja ega selle kindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja ning kes võtab kindlustuslepingu alusel üle üksnes temas osalust omava ettevõtja või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja riske.

(2) Kaptiivedasikindlustusandja on edasikindlustusandja, kelles ei oma osalust teine kindlustusandja ega selle kindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja ning kes võtab edasikindlustuslepingu alusel üle üksnes temas osalust omava ettevõtja või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja riske.

§ 9. Kindlustusriski asukohariik

(1) Kindlustusriski asukohariigina käsitatakse käesoleva seaduse tähenduses riiki, kus:

1) asub kindlustatud kinnisasi või ehitis või ehitis koos sisustuse ja seadmetega, mis on kaetud ehitise kindlustuslepinguga;

2) sõiduk on kantud registrisse või

3) on sõlmitud reisiteenusega seotud riske hõlmav leping kestusega kuni neli kuud.

(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatule käsitatakse kindlustusriski asukohariigina kohustusliku liikluskindlustuskaitse eest vastutava isiku valikul ka riiki, kus seni oli kantud registrisse või kuhu toimetatakse või on toimetatud maismaasõiduk Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT L 263, 07.10.2009, lk 11–31) artikli 15 lõike 1 kohaselt.

(3) Kõikidel käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestamata juhtudel käsitatakse kindlustusriski asukohariigina riiki, mis kindlustusvõtja andmetele tuginedes on lepingu sõlmimise hetkel:

1) füüsilisest isikust kindlustusvõtja elukoht või

2) juriidilisest isikust kindlustusvõtja kindlustuslepinguga seotud tegevuskoht.

§ 10. Kindlustusandja ärinimi ja kaubamärk

(1) Kindlustusandja ärinimes peab sisalduma sõna „kindlustus” eesti keeles või võõrkeeles.

(2) Sõna „kindlustus” nii lihtsõnana kui ka liitsõna osana ja selle võõrkeelseid vasteid tohib oma ärinimes või kaubamärgis kasutada üksnes kindlustusandja või äriühingust kindlustusagent, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu ei laiene mittetulundusühingule, mille liikmed on üksnes kindlustusandjad või kindlustusagendid või mille tegevuse eesmärk on üksnes kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huvide kaitse.

§ 11. Kindlustusandjana ja edasikindlustusandjana tegutsemine

(1) Eesti kindlustusandja võib tegutseda ainult aktsiaseltsi, Euroopa äriühingu, tulundusühistu või Euroopa ühistuna.

(2) Kindlustusandja suhtes rakendatakse äriseadustikus, tulundusühistuseaduses, Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 2157/2001 „Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta” rakendamise seaduses ja Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 1435/2003 „Euroopa ühistu (SCE) põhikirja kohta” rakendamise seaduses sätestatut käesolevast seadusest tulenevate erisustega.

(3) Kindlustusandja võib äritegevusena tegeleda üksnes kindlustustegevuse ja edasikindlustustegevusega, teha muid nende tegevustega otseselt seotud tehinguid ja toiminguid, kui need abistavad või täiendavad vahetult põhitegevust, ning tegeleda käesoleva seaduse §-s 4 nimetatud kõrvaltegevusega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu ei mõjuta kindlustusandja tehingute ja toimingute kehtivust.

(5) Edasikindlustusandja võib tegeleda üksnes edasikindlustustegevusega, teha muid otseselt sellest tulenevaid tehinguid ja toiminguid, kui need abistavad või täiendavad vahetult põhitegevust, ning tegeleda käesoleva seaduse §-s 4 nimetatud kõrvaltegevusega. Lisaks võib edasikindlustusandja täita samu ülesandeid ja tegeleda samade tegevustega nagu käesoleva seaduse § 87 lõikes 6 nimetatud kindlustusvaldusettevõtja.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatu ei mõjuta edasikindlustusandja tehingute ja toimingute kehtivust.

§ 11¹. Kindlustusühistule kohaldatavad erisused

(1) Tulundusühistuna tegutsev kindlustusandja (edaspidi kindlustusühistu) asutatakse määramata tähtajaks.

(2) Kui kindlustusühistu kavandatav tegevus näeb ette võlaõigusseaduse §-s 520 sätestatud kohustusliku vastutuskindlustuse pakkumise, ei tohi kindlustusühistu põhikirjaga ette näha tingimusi, mis piiravad kindlustusvõtja õigust sõlmida kindlustusühistuga kindlustusleping, kui kindlustusvõtja vastab tüüptingimustes ettenähtud tingimustele.

(3) Kindlustusühistu peab lisaks tulundusühistuseaduse § 7 lõikes 1 sätestatule esitama äriregistrile esitatavas avalduses krediidiasutuse või makseasutuse teatise osakapitali sissemaksmise kohta.

(4) Äriregistrisse kantakse lisaks tulundusühistuseaduse §-s 8 nimetatud andmetele kindlustusühistu osakapitali suurus.

(5) Kindlustusühistu avalikustab kindlustusühistu põhikirja oma veebilehel.

(6) Kindlustusühistule ei kohaldata tulundusühistuseaduse § 1 lõike 2 kolmandas lauses ning §-des 34, 36 ja 37 liikme vastutuse kohta sätestatut.

(7) Kindlustusühistu liikmel on õigus kindlustusühistust välja astuda, kui tal ei ole kindlustusühistu ees täitmata kohustusi.

(8) Kindlustusühistu näeb põhikirjaga ette, et liikmesuse lõppemisel ei maksta liikmele hüvitist või pikendatakse tulundusühistuseaduse § 33 lõikes 3 sätestatud väljamakse tegemise tähtaega, kui pärast väljamakse tegemist ei oleks kindlustusandja omavahendid ja põhiomavahendid piisavad käesoleva seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks.

(9) Kindlustusühistu reservkapitali suurus peab olema vähemalt üks kümnendik osakapitalist, kui põhikirjas ei ole ette nähtud suuremat määra. Igal aastal kantakse reservkapitali vähemalt üks kahekümnendik puhaskasumist, kuni reservkapital saavutab ettenähtud suuruse.

§ 12. Kahjukindlustuse liigid ja alaliigid

(1) Kahjukindlustuse liigid on:

1) õnnetusjuhtumikindlustus;

2) haiguskindlustus;

3) maismaasõidukite kindlustus;

4) raudtee veerevkoosseisu kindlustus;

5) õhusõidukite kindlustus;

6) veesõidukite kindlustus;

7) transporditavate kaupade kindlustus;

8) tulekindlustus ja loodusjõudude kindlustus;

9) muu varakindlustus;

10) mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustus, sealhulgas kohustuslik liikluskindlustus;

11) õhusõiduki valdaja vastutuskindlustus;

12) veesõiduki valdaja vastutuskindlustus;

13) tsiviilvastutuskindlustus;

14) krediidikindlustus;

15) garantiikindlustus;

16) finantskahjude kindlustus;

17) õigusabikulude kindlustus;

18) abistamisteenuste kindlustus.

(2) Tulekindlustus ja loodusjõudude kindlustus ei hõlma käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3–7 nimetatud vara kindlustamist.

(3) Muu varakindlustus hõlmab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3–7 nimetamata vara kindlustamist külma- ja rahekahjustuste, varguse ning teiste punktis 8 nimetamata riskide vastu.

(4) Tsiviilvastutuskindlustus ei hõlma käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 10–12 nimetatud sõidukite vastutuskindlustust.

(5) Abistamisteenuste kindlustus hõlmab viivitamatu abi kättesaadavaks tegemist isikutele, kes satuvad kindlustuslepingus sätestatud juhtudel ja tingimustel raskustesse reisides või oma kodust või alalisest elukohast eemal olles. Abi andmine hõlmab rahalist või mitterahalist hüvitamist, kuid ei hõlma sõiduki korralist hooldust, sealjuures müügijärgset tehnilist hooldust, abile viitamist ja selle vahendamist.

(6) Käesolevat seadust ei kohaldata abistamisteenusele, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artiklis 6 sätestatud tingimustele.

(7) Kahjukindlustuse liigid jaotuvad käesoleva seaduse lisas sätestatud alaliikideks.

§ 13. Elukindlustuse liigid

(1) Elukindlustuse liigid on:

1) kindlustus surmajuhtumiks;

2) kindlustus üleelamistähtajaks;

3) kindlustus surmajuhtumiks ja üleelamistähtajaks;

4) annuiteet;

5) õnnetusjuhtumikindlustus lisakindlustusena;

6) haiguskindlustus lisakindlustusena;

7) sünnikindlustus ja abiellumiskindlustus;

8) investeerimisriskiga elukindlustus;

9) katkestamisõiguseta pikaajaline haiguskindlustus;

10) tontiin;

11) kapitali kogumise tegevus;

12) tööandja pensionifondi valitsemine;

13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 2 lõike 3 punkti b alapunktis v nimetatud tegevus.

(2) Annuiteedi all mõistetakse elukindlustust, kus kindlustuslepingu sõlmimisel lepitakse kokku hüvitise perioodiline väljamaksmine. Kindlustustegevust, mis hõlmab kogumispensionide seaduse 2. peatüki 8. jaos kehtestatud kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepingute (edaspidi pensionileping) sõlmimist, käsitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artiklis 3 nimetatud kindlustustegevusena.

(3) Investeerimisriskiga elukindlustuse all mõistetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 ja 7 nimetatud elukindlustust, kus kindlustushüvitis sõltub alusvara väärtusest.

(4) Tontiini all mõistetakse elukindlustust, kus kindlustushüvitis kujuneb kindlustusvõtjate ühiselt tehtud sissemaksetest ning see jaotatakse väljamaksmisel nende kindlustusvõtjate vahel, kes on pärast lepingu lõppemist elus, või soodustatud isikute vahel.

(5) Kapitali kogumise tegevuse all mõistetakse aktuaarsetel arvutustel põhinevat kapitali kogumist, kui kindlustusandja võtab kindlustusvõtja või soodustatud isiku ees elukindlustuslepingus kokkulepitud ühekordse kindlustusmakse või regulaarsete kindlustusmaksete eest määratud kestuse ja rahalise suurusega kohustused.

(6) Tööandja pensionifondide valitsemine hõlmab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis (edaspidi lepinguriik) asuva elu- või asukohaga tööandja töötajatele, avalikele teenistujatele ning juhtimis- ja kontrollorgani liikmetele pakutava garanteeritud tootlusega tööandja pensionifondi, määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi ja suremus-, üleelamis- või töövõimetusriske katva tööandja pensionifondi valitsemist. Tööandja pensionifondide valitsemise suhtes ei kohaldata investeerimisfondide seaduses määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi kohta sätestatut.

§ 14. Edasikindlustuse liigid

(1) Edasikindlustuse liigid on:

1) kahjukindlustuse edasikindlustus;

2) elukindlustuse edasikindlustus.

2. peatükk Kindlustusandjana tegutsemise õigus

1. jagu Tegevusluba

§ 15. Tegevusluba

(1) Kindlustustegevusega tegelemiseks peab äriühingul olema tegevusluba.

(2) Eestis asutatud äriühingule annab tegevusloa Finantsinspektsioon. Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud kindlustusandja registrijärgne asukoht ja peakontor peavad olema Eestis.

(3) Tegevusluba kehtib käesolevas seaduses sätestatud tingimustel kõikides lepinguriikides.

(4) Tegevusluba on tähtajatu.

(5) Tegevusluba ei ole üleantav ja selle kasutamine teise isiku poolt on keelatud.

§ 16. Tegevusloa ulatus

(1) Tegevusluba antakse kas ühe või mitme kindlustustegevuse liigi või alaliigiga tegelemiseks. Kindlustustegevuse liigiga tegelemise luba hõlmab ka selle liigi alaliikidega tegelemise luba.

(2) Kindlustusandja võib tegeleda nende kindlustustegevuse liikide ja alaliikidega, millega tegelemiseks on tal tegevusluba.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule võib kahjukindlustusega tegelev kindlustusandja tegeleda kindlustustegevuse liikide ja alaliikidega täiendava tegevusloata, kui tema poolt täiendavalt kindlustatav risk on seotud tegevusloal märgitud kindlustustegevuse liigi või alaliigi alusel kindlustatud objekti või isikuga ning nimetatud risk ja objekt või isik on kindlustatud sama kindlustuslepingu alusel, sealjuures ei tohi täiendavalt kindlustatav risk oma olulisuselt ületada sama kindlustuslepingu alusel kindlustatavat põhiriski.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata krediidikindlustuse, garantiikindlustuse ja õigusabikulude kindlustuse suhtes, välja arvatud juhul, kui õigusabikulude kindlustus on abistamisteenuste kindlustuse, veesõidukite kindlustuse või veesõiduki valdaja vastutuskindlustuse täiendavaks kindlustuseks.

(5) Kindlustusandja ei või üheaegselt tegeleda elu- ja kahjukindlustusega, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul.

(6) Elukindlustusega tegelev kindlustusandja võib tegeleda üheaegselt elukindlustuse ja käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud kahjukindlustuse liikidega.

(7) Kindlustusandja võib üheaegselt tegeleda kas elukindlustuse ja elukindlustuse edasikindlustusega või kahjukindlustuse ja kahjukindlustuse edasikindlustusega.

(8) Edasikindlustusandja võib tegeleda kahjukindlustuse edasikindlustuse ja elukindlustuse edasikindlustusega.

§ 17. Tegevusloa taotlemine

(1) Tegevusloa taotlemisel esitab juhatuse liige Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse koos järgmiste andmete ja dokumentidega:

1) ärakiri jõus olevast põhikirjast, tegutseva äriühingu puhul ka üldkoosoleku otsus põhikirja muutmise kohta ja põhikirja muudetud tekst;

2) äriühingu asutamise puhul asutamislepingu või -otsuse notariaalselt kinnitatud ärakiri ja krediidiasutuse teatis aktsiakapitali või osakapitali sissemaksmise kohta;

3) taotleja algbilanss ning olemasolu korral hiliseim bilanss ja kasumiaruanne ning viimase kolme majandusaasta aruanded;

4) käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud nõuetele vastav tegevuskava;

5) kinnitus omavahendite ja põhiomavahendite olemasolu kohta vastavalt käesoleva seaduse § 58 lõikele 2;

6) käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 sätestatud juhul kinnitus § 82 lõike 7 punktis 4 sätestatud miinimumkapitalinõude alammäära täitmiseks nõuetekohaste põhiomavahendite olemasolu kohta ja § 58 lõikes 3 sätestatud nõuete täitmise kohta;

7) juhatuse ja nõukogu liikmete ning käesoleva seaduse § 96 lõikes 5 nimetatud vastutavate isikute andmed, mis sisaldavad neist igaühe nime, kodakondsust, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega, elukohta, hariduskäigu kirjeldust, töö- ja ametikohtade täielikku loetelu ning juhatuse liikmete puhul nende vastutusvaldkonna kirjeldust, ja nende isikute käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid, mida taotleja peab oluliseks esitada;

8) audiitorettevõtja nimi ja registrikoodi;

9) aktsionäride nimekiri, milles on toodud neist igaühe nimi, registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ning andmed iga aktsionäri sissemakse suuruse, omandatavate või talle kuuluvate aktsiate ja häälte arvu kohta;

10) käesoleva seaduse § 118 lõikes 4 nimetatud andmed taotlejas olulist osalust omavate isikute ja kontrolli omavate isikute kohta;

11) andmed äriühingute kohta, milles taotleja või tema juhatuse või nõukogu liikme osalus on suurem kui 20 protsenti või mis on tema kontrollitavad, kusjuures nimetatud andmed peavad sisaldama äriühingu aktsia- või osakapitali suurust, tegevusalade loetelu ning taotleja ja tema juhatuse või nõukogu liikme osaluse suurust või kontrolli teostamise asjaolusid;

12) käesoleva seaduse §-des 96–104 sätestatud nõuetele vastava juhtimissüsteemi kirjeldus ja §-s 105 nimetatud sise-eeskirjad või nende projekt;

13) kui taotlus esitatakse kohustusliku liikluskindlustusega tegelemiseks, siis liikluskindlustuse seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondi kinnitus taotleja fondi liikmeks saamise kohta ning taotleja liikluskindlustuse seaduse § 51 lõike 1 alusel igasse lepinguriiki määratava piiriüleste nõuete lahendaja nimi ja aadress;

14) kui kavandatav kindlustustegevus näeb ette pensionilepingute sõlmimist, siis taotleja kinnitus, et ta võtab kohustuse tasuda Tagatisfondi seaduses ettenähtud pensionilepingute osafondi ühekordse osamakse;

15) kui kavandatav kindlustustegevus näeb ette pensionilepingute sõlmimise, siis pensionilepingute tüüptingimused;

16) tõend Finantsinspektsiooni seaduse §-s 45¹ sätestatud menetlustasu maksmise kohta.

(1) Kindlustusandja ühinguleping või põhikiri peab kindlaks määrama, et kindlustusandja registrijärgne asukoht ja peakontor on Eestis.

(2) Tegevusloa taotlemisel ei tule esitada käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–3 ja 7–12 nimetatud andmeid ja dokumente, kui taotlejal on juba tegevusluba ja ta soovib laiendada oma tegevust mõne kindlustustegevuse liigi või alaliigiga tegelemiseks, milleks tal tegevusluba puudub.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 7 ja 10 nimetatud isikute kohta esitatud andmete ja dokumentide õigsust peavad isikud kinnitama oma allkirjaga.

(4) Eriotstarbelise varakogumi tegevusloa taotlemisele kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 12, 17.01.2015, lk 1–797), artiklis 318 sätestatut.

§ 18. Tegevuskava

(1) Tegevuskavas peab sisalduma:

1) kavandatavate kindlustustegevuse liikide ja alaliikide loetelu ning kindlustatavate riskide olemuse ja võetavate kohustuste laadi kirjeldus;

2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud iga kindlustusliigi ja alaliigi kohta planeeritav edasikindlustuse maht ja edasikindlustuse põhimõtted;

3) miinimumkapitalinõude alammäärale vastavate nõuetekohaste põhiomavahendite loetelu ja suurus;

4) kindlustustegevuse alustamise hinnangulised kulud ja nende katteks kavandatud rahaliste vahendite kirjeldus.

(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule peab tegevuskavas sisalduma kindlustusandja kolme esimese tegevusaasta:

1) prognoositav bilanss;

2) prognoositava bilansi alusel hinnang tulevase solventsuskapitalinõude kohta vastavalt käesoleva seaduse 3. peatüki 4. jao 1. jaotisele ning hinnangu andmisel kasutatavad arvutuspõhimõtted;

3) prognoositava bilansi alusel hinnang tulevase miinimumkapitalinõude kohta vastavalt käesoleva seaduse 3. peatüki 4. jao 4. jaotisele ning hinnangu andmisel kasutatavad arvutuspõhimõtted;

4) hinnangud tehniliste eraldiste ning solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude katteks kavandatud rahaliste vahendite kohta;

5) kahju- ja edasikindlustusega tegelemise korral prognoositav kindlustusmaksete, nõuete ja tegevuskulude, välja arvatud asutamiskulude maht;

6) elukindlustusega tegelemise korral kava, milles esitatakse kindlustustegevusest tulenevate tulude ja kulude kirjeldus, sealhulgas edasikindlustusandjatele kantavad kindlustusmaksed ja edasikindlustusandjatelt saadavad hüvitised.

(3) Kui taotlus esitatakse abistamisteenuste kindlustusega tegelemiseks, peab tegevuskava sisaldama lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule ka abistamisteenuste osutamiseks vajalike ressursside kirjeldust.

(4) Edasikindlustusandja esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teabe asemel iga edasikindlustuse liigi kohta planeeritava retrotsessiooni põhimõtted ja mahu.

(5) Kui kindlustusandja kavandatava kindlustustegevusega nähakse ette pensionilepingute sõlmimine, on kindlustusandja kohustatud lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud andmetele Finantsinspektsioonile esitama kindlustustehnilise äriplaani, mis sisaldab vähemalt järgmisi kirjeldusi:

1) pensionimakse arvutamine;

2) tehnilise eraldise arvutamine;

3) tagastusväärtuse arvutamine;

4) pensionilepingute kasumi jaotamine.

(6) Tegevusloa andmisele järgneval kolmel aastal esitab kindlustusandja Finantsinspektsiooni nõudmisel tegevuskava täitmise aruande nelja kuu jooksul pärast vastava majandusaasta lõppu.

§ 19. Tegevusloa taotluse läbivaatamine

(1) Finantsinspektsioon võib jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata, kui taotlus on esitatud oluliste puudustega.

(2) Kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides, esitab taotleja viivitamata Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja dokumendid muudetud kujul. Kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks selle olulise muudatuse kohta teabe kättesaamise päeva. Sellisel juhul peab Finantsinspektsioon teavitama taotlejat uuest menetlustähtajast.

(3) Finantsinspektsioon võib nõuda lisaandmete ja -dokumentide esitamist enda poolt määratud mõistliku tähtaja jooksul, kui käesoleva seaduse §-s 17 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas tegevusloa taotlejal on kindlustustegevuseks piisavad võimalused ja kas ta vastab käesoleva seaduse või muude õigusaktidega kindlustusandjale kehtestatud nõuetele, või kui on vaja kontrollida muid taotlejaga seotud asjaolusid.

(4) Taotleja esitatud andmete kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon esitada päringuid andmekogudele, läbi viia kohapealset kontrolli, määrata ekspertiisi ja erakorralise audiitorkontrolli, küsida andmeid olulise osaluse omandajatelt ja aktsionäridelt, saada taotleja juhatuse ja nõukogu liikmetelt, audiitorettevõtjalt, siseaudiitorilt, nende esindajatelt ja vajaduse korral kolmandatelt isikutelt suulisi selgitusi esitatud dokumentide sisu ja tegevusloa andmise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta.

(5) Finantsinspektsioon teeb tegevusloa taotluse menetlemisel koostööd vastava lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui:

1) taotleja on teises lepinguriigis asutatud kindlustusandja, investeerimisühingu, investeerimisfondi, krediidiasutuse, fondivalitseja või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku ema- või tütarettevõtja;

2) taotleja emaettevõtja tütarettevõtjaks on teises lepinguriigis asutatud kindlustusandja, investeerimisühing, investeerimisfond, krediidiasutus, fondivalitseja või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik;

3) taotleja ja teises lepinguriigis asutatud kindlustusandja, krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik on ühe ja sama isiku kontrollitavad äriühingud.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud koostöö raames konsulteerib Finantsinspektsioon teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, et hinnata aktsionäride sobivust ning konsolideerimisgrupi teise ettevõtja juhi ja käesoleva seaduse § 96 lõikes 5 nimetatud vastutavate isikute sobivust ja nõuetekohasust, vahetades andmeid, mis on olulised tegevusloa andmisel.

§ 20. Tegevusloa andmise ja sellest keeldumise otsus

(1) Tegevusluba antakse, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning esitatu põhjal saab veenduda, et tegevusloa taotlejal on kindlustustegevuseks piisavad vahendid ja organisatsiooniline suutlikkus ning kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvid on piisavalt kaitstud.

(2) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul arvates kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel tegevusloa taotluse esitamisest. Taotleja võib anda Finantsinspektsioonile tagasivõetamatu kirjaliku nõusoleku tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemise tähtaja pikendamiseks.

(3) Kui Finantsinspektsioonil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et taotleja ei vasta kõigile käesolevast seadusest ja muudest õigusaktidest tulenevatele nõuetele, teavitab ta sellest taotlejat, kes on kohustatud esitama Finantsinspektsioonile kahtluse kõrvaldamiseks vajaliku teabe omal initsiatiivil.

(4) Finantsinspektsioon võib tegevusloa andmisel kehtestada taotlejale kohustuslikke kõrvaltingimusi, lähtudes käesoleva seaduse §-s 21 nimetatud asjaoludest.

(5) Äriseadustiku § 250 lõikes 4 ja tulundusühistuseaduse § 7 lõikes 3 sätestatud tähtaega arvestatakse tegevusloa andmise otsuse taotlejale kättetoimetamisest arvates.

(6) Finantsinspektsioon annab eriotstarbelisele varakogumile tegevusloa, kui varakogum vastab komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 318 sätestatud tingimustele.

§ 21. Tegevusloa andmisest keeldumise alused

(1) Finantsinspektsioon võib keelduda tegevusloa andmisest, kui:

1) taotleja ei vasta käesolevas seaduses või muudes õigusaktides kindlustusandjale sätestatud nõuetele;

2) taotlejal ei ole piisavalt vahendeid ja kogemusi, mis on vajalikud jätkusuutlikuks ja korrektseks tegutsemiseks kindlustusandjana;

3) taotleja juhatuse või nõukogu liige, audiitorettevõtja, käesoleva seaduse § 96 lõikes 5 nimetatud vastutav isik, taotlejas olulist osalust omav isik või aktsionär ei vasta käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõuetele;

4) taotleja ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab taotleja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist või selle riigi, kus on asutatud isik, kellega taotlejal on märkimisväärne seos, õigusaktidest tulenevad nõuded või õigusaktide rakendamine takistaksid kindlustusandja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist;

5) käesoleva seaduse §-s 105 nimetatud kindlustusandja sise-eeskirjad ei ole kindlustusandja tegevuse reguleerimiseks piisavad või üheselt mõistetavad;

6) taotlejal ei ole laitmatut ärialast mainet, näiteks kui taotlejale on määratud karistus süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatu hindamisel arvestatakse muu hulgas:

1) taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset;

2) taotleja juhtimisega seotud ja vastutavate isikute haridust, töökogemust, ärisidemeid, usaldusväärsust ja mainet;

3) käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud tegevuskava adekvaatsust ja piisavust;

4) taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, mainet ja kogemusi.

§ 22. Tegevusloa lõppemine

(1) Tegevusluba lõpeb:

1) tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral – tegevusloa kehtetuks tunnistamisega;

2) kindlustusandjate ühinemise korral käesoleva seaduse § 140 lõike 5 teise lause alusel ühinevatel kindlustusandjatel – uue kindlustusandja äriregistrisse kandmisega;

3) kindlustusandjate ühinemise korral käesoleva seaduse § 140 lõike 5 esimese lause alusel ühendataval kindlustusandjal – ühinemise kandmisega ühendava kindlustusandja registrikaardile;

4) kogu kindlustusportfelli üleandmisel üleandval kindlustusandjal – Finantsinspektsioonilt kindlustusportfelli üleandmiseks loa saamisega;

5) kindlustusandja vabatahtliku lõpetamise korral – Finantsinspektsioonilt kindlustusandja lõpetamiseks loa saamisega;

6) kindlustusandja pankroti korral – pankrotimäärusega või kohtu määrusega pankrotimenetluse lõpetamisel raugemise tõttu.

(2) Tegevusloa lõppemisel kaotab kindlustusandja õiguse tegeleda kindlustustegevusega ka välisriigis.

§ 23. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

(1) Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui:

1) kindlustusandja ei ole alustanud või teatab, et ei alusta kindlustustegevuse liigi või alaliigiga tegelemist 12 kuu jooksul tegevusloa andmisest arvates;

2) kindlustusandja tegevus on peatunud kauemaks kui kuueks järjestikuseks kuuks;

3) tegevusloa taotlemisel on esitatud valeandmeid või -dokumente, millel oli tegevusloa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muudel juhtudel, kui kindlustusandja on Finantsinspektsioonile esitanud eksitavaid andmeid ja dokumente või valeandmeid ja -dokumente;

4) kindlustusandja ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele või ei ole täitnud tegevusloa andmisel kehtestatud kõrvaltingimusi;

5) ilmneb käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 nimetatud asjaolu;

6) kindlustusandja on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut või tema tegevus või tegevusetus ei vasta heale äritavale;

7) kindlustusandja kuulub konsolideerimisgruppi, mille struktuur ei võimalda saada konsolideeritud järelevalveks vajalikku teavet, või kindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv äriühing tegutseb välisriigi õigusaktide alusel ja seetõttu on piisava järelevalve teostamine takistatud;

8) kindlustusandja tegevuses ilmnevad tunnused, mis Finantsinspektsiooni põhjendatud kahtluse alusel osutavad rahapesule, või kindlustusandja rikub õigusaktiga kehtestatud rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamise korda;

9) lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse poolt Finantsinspektsioonile esitatud teabe kohaselt on kindlustusandja rikkunud selle lepinguriigi õigusaktis sätestatut või ei täida käesoleva seaduse § 26 lõikes 5 nimetatud lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimusi;

10) kindlustusandja ei ole võimeline täitma endale võetud kohustusi või tema tegevus kahjustab muul põhjusel oluliselt kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huve;

11) kindlustusandja tehnilised eraldised või tehnilistele eraldistele vastav vara (edaspidi kattevara) ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

12) kohustusliku liikluskindlustusega tegelev kindlustusandja ei täida liikluskindlustuse seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondi liikmesusest tulenevaid kohustusi;

13) kindlustusandja, kes sõlmib pensionilepinguid, ei ole ettenähtud tähtajaks või täies ulatuses tasunud Tagatisfondi seaduse kohaseid pensionilepingute osafondi makseid;

14) kindlustusandja, kes sõlmib tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse § 4 lõikes 1 sätestatud vastutuskindlustuslepinguid, ei täida nimetatud seadusest tulenevaid kohustusi.

(2) Finantsinspektsioon võib tegevusloa tunnistada kehtetuks täielikult või üksiku kindlustustegevuse liigi või alaliigi ulatuses, piiritledes õigused, mille tegevusloa omaja kaotab.

(3) Finantsinspektsioon tunnistab tegevusloa kehtetuks täielikult, kui tema hinnangul ei ole käesoleva seaduse § 93 lõike 5 alusel esitatud lühiajaline finantseerimisskeem piisav või kindlustusandja ei ole suuteline seda ettenähtud tähtaja jooksul rakendama ning viima nõuetekohaseid põhiomavahendeid vastavusse käesolevas seaduses sätestatud nõuetega.

2. jagu Eesti kindlustusandja tegevus välisriigis

§ 24. Kindlustusandja tegevus välisriigis

(1) Kindlustusandja võib tegevusloa alusel ja selles toodud ulatuses tegeleda välisriigis kindlustustegevusega, asutades selleks filiaali või tegeledes piiriülese kindlustustegevusega.

(2) Välisriigis kindlustustegevusega tegeledes peab kindlustusandja järgima käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides ning välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid.

(3) Teises lepinguriigis teenuste osutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 25–27 ja 32–34 sätestatut.

(4) Kolmandas riigis teenuste osutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 28–31 ja 35 sätestatut. Kolmas riik on välisriik, mis ei ole lepinguriik.

(5) Käesoleva seaduse §-des 32–35 sätestatut ei kohaldata Eesti edasikindlustusandjale, kes soovib tegeleda välisriigis piiriülese kindlustustegevusega. Eesti edasikindlustusandja, kes soovib tegeleda välisriigis piiriülese kindlustustegevusega, teavitab sellest Finantsinspektsiooni.

(6) Kui kindlustusandjat alaliselt esindama volitatud isik tegeleb välisriigis püsivalt kindlustusagendi tegevuse või kindlustustegevusega, loetakse volitatud isiku tegevus Eesti kindlustusandja välisriigi filiaali tegevuseks ning sellise tegevuse jätkamiseks peab kindlustusandja käesoleva seaduse §-de 25–31 kohaselt asutama filiaali.

(7) Piiriülene kindlustustegevus käesoleva jao tähenduses on Eesti kindlustusandja kindlustustegevus, mis on seotud välisriigis asuva kindlustusriskiga.

(8) Piiriülene edasikindlustustegevus käesoleva jao tähenduses on Eesti edasikindlustusandja edasikindlustustegevus, mille raames Eesti edasikindlustusandja pakub edasikindlustust välisriigis asutatud kindlustusandjale.

§ 25. Kindlustusandja filiaali asutamine teises lepinguriigis

(1) Kindlustusandja, kes soovib asutada filiaali teises lepinguriigis, teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:

1) selle lepinguriigi nimi, kus kindlustusandja soovib filiaali asutada;

2) käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud nõuetele vastav filiaali tegevuskava ja filiaali struktuuri üksikasjalik kirjeldus;

3) filiaali asukoha aadress lepinguriigis;

4) kindlustusandja nimel tegutsemiseks piisavat esindusõigust omava filiaali juhataja nimi, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg, elukoht ja hariduskäigu kirjeldus, töö- ja ametikohtade täielik loetelu ning esindusõigust tõendav dokument;

5) kui asutatava filiaali kavandatav kindlustustegevus näeb ette kohustusliku liikluskindlustuse lepingute sõlmimist, siis kinnitus, et kindlustusandja on saanud filiaali asukoha lepinguriigi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/103/EÜ artikli 1 punktis 3 nimetatud liikluskindlustuse lepinguriigi büroo ja garantiifondi liikmeks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3–5 nimetatud andmed ja dokumendid, filiaali struktuuri üksikasjalik kirjeldus ning kavandatavate kindlustustegevuse liikide ja alaliikide loetelu esitatakse koos vandetõlgi tehtud tõlkega Finantsinspektsiooni ja filiaali asukoha lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse vaheliseks suhtlemiseks sobivasse keelde.

(3) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjalt määratud tähtpäevaks nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete täpsustamiseks ja kontrollimiseks lisaandmeid ja -dokumente.

(4) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud andmed ja dokumendid läbi vaatamata, kui:

1) edastamiseks esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele;

2) edastamiseks esitatud andmed või dokumendid on ebaõiged, eksitavad või puudulikud ja Finantsinspektsiooni poolt täiendavalt nõutud andmeid või dokumente ei ole ettenähtud tähtaja jooksul esitatud.

§ 26. Lepinguriigi filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus

(1) Finantsinspektsioon edastab lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele käesoleva seaduse § 25 lõikes 2 nimetatud andmed ja dokumendid kolme kuu jooksul andmete ja dokumentide saamisest arvates ning teavitab sellest kindlustusandjat.

(2) Finantsinspektsioon võib teha otsuse käesoleva seaduse § 25 lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide edastamisest keeldumise kohta, kui:

1) esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

2) kindlustusandja finantsseisund ja organisatsiooniline ülesehitus ei ole piisavad tegevuskavas kirjeldatud kindlustustegevusega tegelemiseks filiaali asukoha lepinguriigis;

3) filiaali juhataja ei vasta käesoleva seaduse §-s 106 sätestatud nõuetele;

4) filiaali asutamine või kindlustusandja esitatud tegevuskava rakendamine võib kahjustada kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huve või kindlustusandja finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust Eestis või filiaali asukoha lepinguriigis.

(3) Otsuse andmete ja dokumentide edastamise või nende edastamisest keeldumise kohta toimetab Finantsinspektsioon viivitamata kindlustusandjale kätte.

(4) Käesoleva seaduse § 25 lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide edastamise korral esitab Finantsinspektsioon filiaali asukoha lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele kinnituse selle kohta, et kindlustusandjal on käesolevas seaduses sätestatud nõuetele vastavad omavahendid solventsuskapitalinõude täitmiseks ja põhiomavahendid miinimumkapitalinõude täitmiseks.

(5) Kindlustusandja võib teises lepinguriigis filiaali asutada, kui ta on saanud Finantsinspektsiooni kaudu filiaali asukoha lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimused kindlustustegevusega tegelemiseks selles lepinguriigis. Kui filiaali asukoha lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei ole kahe kuu jooksul Finantsinspektsioonilt käesoleva seaduse § 25 lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide saamisest arvates oma tingimusi esitanud, võib kindlustusandja lepinguriigis filiaali asutada.

(6) Käesoleva seaduse § 25 lõikes 2 nimetatud andmete muutumisest ja dokumentide muutmisest teavitab kindlustusandja Finantsinspektsiooni ning filiaali asukoha lepinguriigi finantsjärelevalve asutust vähemalt üks kuu ette.

(7) Käesoleva paragrahvi lõiget 5 ei kohaldata edasikindlustusandja suhtes. Edasikindlustusandja võib lepinguriigis filiaali asutada pärast Finantsinspektsioonilt lõikes 3 nimetatud andmete ja dokumentide edastamise otsuse saamist.

§ 27. Ettekirjutus lõpetada kindlustustegevus filiaali kaudu

(1) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata kindlustusandjal tegutsemise lepinguriigis asutatud filiaali kaudu, kui:

1) esineb käesoleva seaduse § 26 lõikes 2 nimetatud asjaolu;

2) filiaali asukoha lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud kindlustusandja poolt lepinguriigi õigusakti või käesoleva seaduse § 26 lõike 5 alusel lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse esitatud kindlustustegevusega tegelemise tingimuste rikkumisest.

§ 28. Kindlustusandja filiaali asutamine kolmandas riigis

(1) Kindlustusandja, kes soovib asutada filiaali kolmandas riigis, peab selleks taotlema Finantsinspektsioonilt kolmanda riigi filiaali asutamise loa.

(2) Kolmanda riigi filiaali asutamise loa taotlemisel tuleb kindlustusandjal Finantsinspektsioonile esitada kirjalik taotlus koos järgmiste andmete ja dokumentidega:

1) selle kolmanda riigi nimi, kus kindlustusandja soovib filiaali asutada, koos kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse kinnitusega, et selle riigi õigusaktide kohaselt on kindlustusandja filiaali asutamine selles riigis lubatud;

2) filiaali asukoha aadress kolmandas riigis;

3) käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud nõuetele vastav filiaali tegevuskava kindlustustegevuse kohta kolmandas riigis koos kavandatava kindlustustegevuse ja organisatsioonilise ülesehituse üksikasjaliku kirjeldusega;

4) kindlustusandja nimel tegutsemiseks piisavat esindusõigust omava filiaali juhataja nimi, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ning esindusõigust tõendav dokument.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2–4 nimetatud andmete muutumisest ja dokumentide muutmisest teavitab kindlustusandja viivitamata Finantsinspektsiooni.

§ 29. Kolmandas riigis filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus

(1) Kolmandas riigis filiaali asutamise loa taotluse menetlemisel, esitatud andmete kontrollimisel ja taotleja finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse ja tehniliste süsteemide ning filiaali asutamiseks piisavate vahendite olemasolu kontrollimisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 19 sätestatut.

(2) Otsuse kolmandas riigis filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel vastava taotluse esitamisest.

§ 30. Kolmandas riigis filiaali asutamise loa andmisest keeldumine

(1) Finantsinspektsioon võib keelduda kolmandas riigis filiaali asutamise loa andmisest, kui:

1) kolmandas riigis filiaali asutamise loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

2) filiaali juhataja ei vasta käesoleva seaduse §-s 106 sätestatud nõuetele;

3) kindlustusandja finantsseisund ja organisatsiooniline ülesehitus ei ole piisavad tegevuskavas kirjeldatud kindlustustegevusega tegelemiseks kolmandas riigis;

4) filiaali asutamine kolmandas riigis või kindlustusandja esitatud tegevuskava rakendamine võib kahjustada kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huve, kindlustusandja finantsseisundit või tema usaldusväärset tegevust Eestis, lepinguriigis või kolmandas riigis;

5) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks ja seetõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada filiaali üle vajalikul tasemel järelevalvet;

6) kindlustusandja on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut;

7) kindlustusandja tegevus või tegevusetus ei vasta heale äritavale või talle on määratud karistus süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud.

§ 31. Kolmandas riigis filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine

(1) Finantsinspektsioon võib tunnistada kolmandas riigis filiaali asutamise loa kehtetuks, kui:

1) kindlustusandja on kolmanda riigi filiaali asutamise loa taotlemisel esitanud valeandmeid või -dokumente, millel oli filiaali asutamise loa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muudel juhtudel, kui filiaali kohta on Finantsinspektsioonile esitatud valeandmeid või -dokumente;

2) kindlustusandja on korduvalt või olulisel määral rikkunud kolmanda riigi õigusaktides sätestatud nõudeid ja see võib kahjustada kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huve;

3) kindlustusandja või tema filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa andmise tingimustele;

4) kindlustusandja ei esita filiaali kohta nõuetekohaseid aruandeid;

5) kindlustusandja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust seoses filiaali tegevusega;

6) filiaali tegevusest tulenevad riskid on oluliselt suuremad kui kindlustusandja tegevusest tulenevad riskid;

7) ilmnevad käesoleva seaduse §-s 30 nimetatud asjaolud.

(2) Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise otsuse toimetab Finantsinspektsioon lisaks kindlustusandjale kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusele kätte.

§ 32. Piiriülene kindlustustegevus teises lepinguriigis

(1) Kindlustusandja, kes soovib tegeleda piiriülese kindlustustegevusega teises lepinguriigis, teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:

1) selle lepinguriigi nimi, kus kindlustusandja soovib piiriülese kindlustustegevusega tegeleda;

2) kavandatava piiriülese kindlustustegevuse kirjeldus;

3) käesoleva seaduse § 33 lõikes 2 sätestatud juhul samas lõikes sätestatud andmed.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendid esitatakse koos vandetõlgi tehtud tõlkega Finantsinspektsiooni ja selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse vaheliseks suhtlemiseks sobivasse keelde, kus kindlustusandja kavatseb piiriülese kindlustustegevusega tegeleda.

(3) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid läbi vaatamata, kui need ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud.

(4) Kui kindlustusandjad kavatsevad tegeleda käesoleva seaduse §-s 51 nimetatud Euroopa Majanduspiirkonna kaaskindlustusega, on käesolevas paragrahvis sätestatud Finantsinspektsiooni teavitamise kohustus üksnes juhtival kindlustusandjal.

§ 33. Piiriülese kindlustustegevuse lubamine teises lepinguriigis

(1) Finantsinspektsioon teavitab teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutust käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 nimetatud teate ning andmete ja dokumentide saamisest ning edastab ühe kuu jooksul järgmised andmed ja dokumendid:

1) nende kindlustustegevuse liikide loetelu, millega tegelemise õigus kindlustusandjal on;

2) andmed kindlustusandja omavahendite kohta ning kinnitus, et kindlustusandjal on käesolevas seaduses sätestatud nõuetele vastavad omavahendid solventsuskapitalinõude täitmiseks ja põhiomavahendid miinimumkapitalinõude täitmiseks;

3) kavandatava piiriülese kindlustustegevuse kirjeldus.

(2) Kui kindlustusandja kavandatav piiriülene kindlustustegevus teises lepinguriigis näeb ette kohustusliku liikluskindlustuse lepingute sõlmimist, edastab Finantsinspektsioon lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule:

1) kinnituse, et kindlustusandja on saanud selle lepinguriigi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/103/EÜ artikli 1 punktis 3 nimetatud liikluskindlustuse lepinguriigi büroo ja garantiifondi liikmeks;

2) kindlustusandja poolt lepinguriiki nimetatud ja seal püsivat elu- või tegevuskohta omava esindaja nime ja aadressi, arvestades, et sellel isikul on tulenevalt liikluskindlustuse lepingutest õigus kindlustusandja nimel tegutseda kannatanule tekitatud liikluskahju käsitlemisel ja hüvitamisel.

(3) Finantsinspektsioon võib teha otsuse käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmete ja dokumentide edastamisest keeldumise kohta, kui:

1) esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

2) kindlustusandja finantsseisund ja organisatsiooniline ülesehitus ei ole piisavad kindlustustegevusega tegelemiseks lepinguriigis;

3) piiriülene kindlustustegevus võib kahjustada kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huve või kindlustusandja finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust Eestis või lepinguriigis.

(4) Otsuse andmete ja dokumentide edastamise või edastamisest keeldumise kohta toimetab Finantsinspektsioon viivitamata kindlustusandjale kätte.

(5) Finantsinspektsiooni nõusolekul võib käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud esindajaks olla liikluskindlustuse seaduse § 51 lõikes 1 nimetatud nõuete lahendaja.

(6) Erinevalt käesoleva seaduse § 24 lõikes 6 sätestatust ei peeta käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 ja lõikes 5 nimetatud nõuete lahendaja tegevust Eesti kindlustusandja filiaali ega kindlustusandja asutamiseks lepinguriigis.

(7) Kindlustusandja võib alustada piiriülest kindlustustegevust lepinguriigis pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud andmete ja dokumentide edastamise otsuse kättesaamist.

(8) Käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktis 2 ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete muutumisest ja dokumentide muutmisest teavitab kindlustusandja Finantsinspektsiooni vähemalt üks kuu ette. Finantsinspektsioon edastab saadud teabe lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele.

§ 34. Ettekirjutus lõpetada piiriülene kindlustustegevus lepinguriigis

(1) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata kindlustusandjal piiriülese kindlustustegevusega tegelemise, kui:

1) esineb käesoleva seaduse § 33 lõikes 3 nimetatud asjaolu;

2) lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud kindlustusandja poolt lepinguriigi õigusakti rikkumisest.

§ 35. Piiriülene kindlustustegevus kolmandas riigis

(1) Eesti kindlustusandja, kes soovib tegeleda piiriülese kindlustustegevusega kolmandas riigis, peab selleks taotlema Finantsinspektsioonilt piiriülese kindlustustegevuse loa.

(2) Piiriülese kindlustustegevuse loa taotlemisel tuleb kindlustusandjal esitada Finantsinspektsioonile kirjalik taotlus koos järgmiste andmete ja dokumentidega:

1) selle kolmanda riigi nimi, kus kindlustusandja soovib piiriülese kindlustustegevusega tegeleda, koos viitega riigi õigusaktide sätetele, mille kohaselt kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus selles riigis on lubatud;

2) kavandatava piiriülese kindlustustegevuse kirjeldus.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud asjaolude muutumisest teavitab kindlustusandja viivitamata Finantsinspektsiooni.

(4) Piiriülese kindlustustegevuse loa taotluse menetlemisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 19 lõigetes 1–4 ja § 20 lõikes 1 sätestatut.

(5) Otsuse piiriülese kindlustustegevuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel piiriülese kindlustustegevuse loa taotluse esitamisest.

(6) Finantsinspektsioon võib keelduda piiriülese kindlustustegevuse loa andmisest, kui:

1) kindlustusandja on esitanud Finantsinspektsioonile eksitavaid andmeid või dokumente või valeandmeid või -dokumente;

2) kindlustusandja finantsseisund ja organisatsiooniline ülesehitus ei ole piisavad piiriülese kindlustustegevuse loa taotlemisel kirjeldatud piiriülese tegevusega tegelemiseks;

3) kindlustusandja tegevus kolmandas riigis võib kahjustada kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huve, kindlustusandja finantsseisundit või tema tegevuse usaldusväärsust;

4) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust, võimalusi või valmisolekut piisavaks ja tõhusaks koostööks Finantsinspektsiooniga ja seetõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada kindlustusandja tegevuse üle vajalikul tasemel järelevalvet;

5) kindlustusandjale on määratud karistus süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud.

(7) Finantsinspektsioon võib tunnistada piiriülese kindlustustegevuse loa kehtetuks, kui:

1) kindlustusandja on esitanud Finantsinspektsioonile eksitavaid andmeid või dokumente või valeandmeid või -dokumente;

2) kindlustusandja ei ole Finantsinspektsiooni teavitanud piiriülese tegevusega seotud asjaolude muutumisest;

3) kindlustusandja on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut;

4) kindlustusandja ei vasta kehtivatele piiriülese kindlustustegevuse loa andmise tingimustele;

5) kindlustusandja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust seoses piiriülese kindlustustegevusega;

6) kindlustusandja piiriülesest kindlustustegevusest tulenevad riskid on oluliselt suuremad kui kindlustusandja muust tegevusest tulenevad riskid.

(8) Piiriülese kindlustustegevuse loa kehtetuks tunnistamise otsuse toimetab Finantsinspektsioon lisaks kindlustusandjale kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusele kätte.

3. jagu Välisriigi kindlustusandja tegevus Eestis

§ 36. Välisriigi kindlustusandja tegevuse alused Eestis

(1) Eestis võib kindlustustegevusega tegelemiseks asutada filiaali või tegeleda piiriülese kindlustustegevusega üksnes isik, kellel on selleks õigus tulenevalt selle riigi õigusaktidest, kus ta on asutatud ning kus talle on antud õigus tegeleda kindlustustegevusega (edaspidi päritoluriik).

(2) Kui välisriigi kindlustusandjat alaliselt esindama volitatud isik tegeleb Eestis püsivalt kindlustusagendi tegevuse või kindlustustegevusega, loetakse volitatud isiku tegevus välisriigi kindlustusandja Eesti filiaali tegevuseks ning sellise tegevuse jätkamiseks peab kindlustusandja käesoleva seaduse §-de 37–40 kohaselt asutama filiaali.

(3) Eestis kindlustustegevusega tegeledes peab välisriigi kindlustusandja järgima käesoleva seadusega ja selle alusel kindlustustegevusele kehtestatud nõudeid, samuti muid Eesti seadustest tulenevaid nõudeid Eestis teenuste osutamiseks.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku suhtes, kelle päritoluriik on teine lepinguriik (edaspidi teise lepinguriigi kindlustusandja), kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 37 ja 41 sätestatut.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku suhtes, kelle päritoluriik on kolmas riik (edaspidi kolmanda riigi kindlustusandja), kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 39, 40 ja 42 sätestatut. Kolmanda riigi kindlustusandja ei või sõlmida pensionilepinguid.

(6) Käesoleva seaduse §-des 41 ja 42 sätestatut ei kohaldata välisriigi edasikindlustusandjale, kes soovib tegeleda Eestis piiriülese edasikindlustustegevusega.

(7) Piiriülene kindlustustegevus käesoleva jao tähenduses on välisriigi kindlustusandja kindlustustegevus, mis on seotud Eestis asuva kindlustusriskiga.

(8) Piiriülese kindlustustegevuse raames ei ole lubatud sõlmida pensionilepinguid.

(9) Teise lepinguriigi kindlustusandja Eesti filiaali kindlustustegevuse aruannete sisu, vormi ja esitamise korra kehtestab

määrusega.

(10) Piiriülene edasikindlustustegevus käesoleva jao tähenduses on välisriigi edasikindlustusandja edasikindlustustegevus, mille raames välisriigi edasikindlustusandja pakub edasikindlustust Eesti kindlustusandjale.

§ 37. Teise lepinguriigi kindlustusandja filiaal Eestis

(1) Teise lepinguriigi kindlustusandja, kes soovib asutada filiaali Eestis, teavitab sellest lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:

1) filiaali ärinimi, asukoha aadress ja muud kontaktandmed;

2) filiaali struktuuri üksikasjalik kirjeldus ning kavandatavate kindlustustegevuse liikide ja alaliikide loetelu;

3) filiaali juhataja nimi, kui tal on õigus tegutseda kindlustusandja nimel, ning lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kinnitus filiaali juhataja sobivuse ja nõuetekohasuse kohta;

3¹) Lloyd’si korral isiku nimi, kes on volitatud esindama Lloyd’si ja kõiki tema liikmeid Eestis;

4) liikluskindlustuse seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondi kinnitus, et lepinguriigi kindlustusandja, kelle Eestis asutatava filiaali kavandatav kindlustustegevus näeb ette kohustusliku liikluskindlustuse lepingute sõlmimise, on saanud selle filiaali kaudu liikluskindlustuse fondi liikmeks;

5) lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kinnitus, et lepinguriigi kindlustusandja omab nõuetekohaseid omavahendeid solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude täitmiseks;

6) pensionilepingute kindlustustehniline äriplaan ja pensionilepingute tüüptingimused, kui kavandatav tegevus näeb ette pensionilepingute sõlmimise;

7) kirjalik kinnitus, et tasutakse õigeaegselt Tagatisfondi seaduses ettenähtud pensionilepingute osafondi ühekordne osamakse, kui filiaali kavandatav kindlustustegevus näeb ette pensionilepingute sõlmimise.

(2) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide saamisest viivitamata lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

(3) Finantsinspektsioon teavitab kahe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide saamisest arvates lepinguriigi finantsjärelevalve asutust tingimustest, mida kindlustusandja peab Eestis järgima.

(4) Lepinguriigi kindlustusandja võib filiaali asutada ja alustada kindlustustegevust pärast käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabe saamist oma asukohariigi finantsjärelevalve asutuselt või kahe kuu möödumisel päevast, kui Finantsinspektsioon sai käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete muutumisest ja dokumentide muutmisest teavitab lepinguriigi kindlustusandja Finantsinspektsiooni vähemalt üks kuu ette.

(6) Teise lepinguriigi kindlustusandja esitab filiaali äriregistrisse kandmiseks Finantsinspektsiooni kinnituse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide saamise kohta.

(7) Käesolevas paragrahvis nimetatud andmed ja dokumendid peab lepinguriigi finantsjärelevalve asutus esitama Finantsinspektsiooni nõudmisel koos vandetõlgi tehtud eestikeelse tõlkega.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikeid 3 ja 4 ei kohaldata teise lepinguriigi edasikindlustusandja suhtes, kes võib Eestis filiaali asutada, kui ta on saanud oma asukohariigi finantsjärelevalve asutuselt lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide Finantsinspektsioonile edastamise teate.

§ 38. Kolmanda riigi kindlustusandja filiaal Eestis

(1) Kolmanda riigi kindlustusandja, kes soovib asutada filiaali Eestis, peab selleks taotlema Finantsinspektsioonilt filiaali asutamise loa.

(2) Filiaali asutamise loa taotlemisel tuleb kolmanda riigi kindlustusandjal esitada Finantsinspektsioonile kirjalik taotlus koos järgmiste andmete ja dokumentidega:

1) kindlustusandja ärinimi, asukoha aadress ja muud kontaktandmed;

2) kindlustusandjale kolmandas riigis väljastatud tegevusloa ulatus ja tegevusloa väljastanud asutuse andmed;

3) filiaali ärinimi ja aadress Eestis;

4) kindlustusandja nimel tegutsemiseks piisavat esindusõigust omava filiaali juhataja nimi, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ning esindusõigust tõendav dokument;

5) äriseadustiku § 386 lõike 2 punktides 1 ja 5 nimetatud andmed ja dokumendid;

5¹) äriühingu põhikirja või ühingulepingu asukohariigi seaduste kohaselt tõestatud ärakiri, kui põhikiri või ühinguleping tuleb registrile esitada ka ühingu asukohariigis;

6) kindlustusandja kolme viimase majandusaasta auditeeritud aruanded;

7) käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud nõuetele vastav filiaali tegevuskava kindlustustegevuse kohta Eestis koos kavandatava kindlustustegevuse ja organisatsioonilise ülesehituse üksikasjaliku kirjeldusega;

8) liikluskindlustuse seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondi kinnitus, et kolmanda riigi kindlustusandja, kes asutab Eestis filiaali, mille kavandatav kindlustustegevus näeb ette kohustusliku liikluskindlustuse lepingute sõlmimise, on saanud liikluskindlustuse fondi liikmeks, ning taotleja liikluskindlustuse seaduse § 51 lõike 1 alusel igasse lepinguriiki määratava piiriüleste nõuete lahendaja nimi ja aadress;

9) Eesti krediidiasutuse tõend selle kohta, et filiaali asutamise loa taotleja on deponeerinud vähemalt 25 protsenti käesoleva seaduse § 82 lõikes 7 sätestatud miinimumkapitalinõude alammäärast ja deposiidilepingu kohaselt võib deponeeritud summat koormata, välja maksta või üle kanda üksnes Finantsinspektsiooni kirjalikul loal.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 9 sätestatud nõuet ei kohaldata:

1) Šveitsi Konföderatsiooni kindlustusandja Eesti filiaalile, kellel on õigus tegeleda kahjukindlustusega;

2) kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalile, kes kasutab käesoleva seaduse § 86 lõikes 1 sätestatud soodsamaid tingimusi ja kelle solventsuse üle ei teosta järelevalvet Finantsinspektsioon.

(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmetele ja dokumentidele tuleb kolmanda riigi kindlustusandjal Finantsinspektsioonile esitada päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse:

1) nõusolek filiaali asutamiseks Eestis;

2) kinnitus, et tal on päritoluriigis kehtiv tegevusluba ning tema tegevus on korrektne ja kooskõlas avaliku huviga;

3) andmed omavahendite suuruse ja taseme, kindlustusandja maksejõulisuse, tehniliste eraldiste arvutuspõhimõtete ja -metoodika ning päritoluriigis kehtivate kattevara nõuete kohta.

(5) Käesolevas paragrahvis nimetatud andmed ja dokumendid peab kolmanda riigi kindlustusandja esitama Finantsinspektsiooni nõudmisel koos vandetõlgi tehtud eestikeelse tõlkega.

§ 39. Kolmanda riigi filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa kehtetuks tunnistamine

(1) Filiaali asutamise loa taotluse menetlemisele, andmete kontrollimisele, loa andmisele ning kehtetuks tunnistamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 19–21 ja 23 sätestatut, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

(2) Lisaks käesoleva seaduse §-s 21 sätestatud alustele võib Finantsinspektsioon keelduda filiaali asutamise loa andmisest, kui kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus ei taga piisavat järelevalvet taotleja üle või kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel puudub õiguslik alus või võimalus koostööks Finantsinspektsiooniga, samuti kui kolmanda riigi kindlustusandja filiaal ei vasta käesoleva seaduse §-s 85 sätestatud nõuetele.

(3) Finantsinspektsioon võib tunnistada filiaali asutamise loa kehtetuks, kui ilmnevad käesoleva seaduse §-s 23, käesoleva paragrahvi lõikes 2 või käesoleva seaduse § 86 lõikes 10 nimetatud asjaolud.

(4) Finantsinspektsioon võib Šveitsi Konföderatsiooni kindlustusandja kahjukindlustusega tegeleva filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud alustel, küsides eelnevalt selle kohta Šveitsi Konföderatsiooni finantsjärelevalve asutuse arvamust.

(5) Finantsinspektsioonil on õigus keelata käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud Šveitsi Konföderatsiooni kindlustusandja filiaalil uute lepingute sõlmimine Šveitsi Konföderatsiooni finantsjärelevalve asutuselt filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise kohta arvamuse saamiseni. Nimetatud keelust teavitab Finantsinspektsioon Šveitsi Konföderatsiooni finantsjärelevalve asutust.

(6) Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest, kui filiaali kindlustusvõtjatel, kindlustatutel või soodustatud isikutel on nõudeid filiaali või filiaali asutanud kolmanda riigi kindlustusandja vastu või kui loa kehtetuks tunnistamine kahjustaks kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huve.

§ 40. Kolmanda riigi filiaali asutamise loa muutmine

(1) Kolmanda riigi kindlustusandja, kes soovib tegeleda Eestis kindlustustegevuse liigi või alaliigiga, mida ei ole nimetatud filiaali asutamise loa taotlemisel esitatud tegevuskavas, taotleb Finantsinspektsioonilt filiaali asutamise loa muutmist. Filiaali asutamise loa muutmiseks esitab kolmanda riigi kindlustusandja Finantsinspektsioonile taotluse koos käesoleva seaduse § 38 lõike 2 punktides 1–4 ja 7 nimetatud andmete ja dokumentidega ning juhul, kui filiaali asutamise loa muutmist taotletakse liikluskindlustusega tegelemise alustamiseks, ka § 38 lõike 2 punktis 8 nimetatud andmed ja dokumendid.

(2) Filiaali asutamise loa muutmise taotluse menetlemisele, andmete kontrollimisele ja loa muutmise otsustamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 19–21 sätestatut.

§ 41. Teise lepinguriigi kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis

(1) Teise lepinguriigi kindlustusandja, kes soovib tegeleda piiriülese kindlustustegevusega Eestis, teavitab sellest lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:

1) nende kindlustustegevuse liikide loetelu, millega tegelemiseks on kindlustusandjal õigus;

2) andmed kindlustusandja omavahendite kohta ja lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kinnitus, et kindlustusandja täidab kapitalinõudeid vastavalt lepinguriigis kehtivatele nõuetele;

3) kavandatava piiriülese kindlustustegevuse kirjeldus.

(2) Kui kindlustusandja kavandatav piiriülene kindlustustegevus Eestis näeb ette kohustusliku liikluskindlustuse lepingute sõlmimist, tuleb esitada Finantsinspektsioonile lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule:

1) liikluskindlustuse seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondi kinnitus, et kindlustusandja on saanud liikluskindlustuse fondi liikmeks;

2) kindlustusandja poolt Eestisse nimetatud ja siin püsivat elu- või tegevuskohta omava esindaja nimi ja aadress, arvestades, et sellel isikul on tulenevalt liikluskindlustuse lepingutest õigus kindlustusandja nimel tegutseda kannatanule tekitatud liikluskahju käsitlemisel ja hüvitamisel.

(3) Erinevalt käesoleva seaduse § 36 lõikes 2 sätestatust ei peeta käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud esindaja tegevust teise lepinguriigi kindlustusandja filiaali asutamiseks Eestis, samuti ei peeta sellist tegevust kindlustusandja asutamiseks Eestis.

(4) Teise lepinguriigi kindlustusandja võib alustada Eestis piiriülest kindlustustegevust pärast käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmete ja dokumentide edastamist Finantsinspektsioonile.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmete muutumisest ja dokumentide muutmisest teavitab lepinguriigi finantsjärelevalve asutus Finantsinspektsiooni.

(6) Käesolevas paragrahvis nimetatud andmed ja dokumendid peab lepinguriigi finantsjärelevalve asutus esitama Finantsinspektsiooni nõudmisel koos vandetõlgi tehtud eestikeelse tõlkega.

(7) Kui lepinguriigi kindlustusandjad kavatsevad Eestis tegeleda käesoleva seaduse §-s 51 nimetatud Euroopa Majanduspiirkonna kaaskindlustusega, on käesolevas paragrahvis sätestatud lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu Finantsinspektsiooni teavitamise ja andmete esitamise kohustus üksnes juhtival kindlustusandjal.

§ 42. Kolmanda riigi kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis

(1) Kolmanda riigi kindlustusandja, kes soovib tegeleda piiriülese kindlustustegevusega Eestis, peab selleks taotlema Finantsinspektsioonilt loa (edaspidi käesolevas jaos piiriülese kindlustustegevuse luba).

(2) Piiriülese kindlustustegevuse loa taotlemisel tuleb kolmanda riigi kindlustusandjal Finantsinspektsioonile esitada kirjalik taotlus koos järgmiste andmete ja dokumentidega:

1) kindlustusandja ärinimi ja aadress;

2) kindlustusandja üle finantsjärelevalvet teostava asutuse kinnitus, et kindlustusandjal on oma asukohariigis ja piirüleselt õigus tegeleda kindlustustegevusega, koos nende kindlustustegevuse liikide loeteluga, millega tegelemiseks tal on õigus;

3) kavandatava piiriülese kindlustustegevuse kirjeldus;

4) andmed kindlustusandja omavahendite suuruse ja nende arvutamise põhimõtete kohta ning kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse kinnitus, et kindlustusandja omavahendid vastavad kolmandas riigis kehtivatele nõuetele, koos nimetatud nõuete kirjeldusega;

5) kindlustusandja kolme viimase majandusaasta auditeeritud aruanded.

(3) Kui kolmanda riigi kindlustusandja kavandatav piiriülene kindlustustegevus Eestis näeb ette kohustusliku liikluskindlustuse lepingute sõlmimist, esitatakse Finantsinspektsioonile lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule käesoleva seaduse § 41 lõikes 2 nimetatud andmed ja dokumendid ning kohaldatakse § 41 lõikes 3 sätestatut.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–4 ja lõikes 3 nimetatud andmete muutumisest ja dokumentide muutmisest teavitab kolmanda riigi kindlustusandja viivitamata Finantsinspektsiooni.

(5) Piiriülese kindlustustegevuse loa taotluse menetlemisele, andmete kontrollimisele ja piiriülese kindlustustegevuse loa kehtetuks tunnistamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 19 lõigetes 1–4, § 20 lõigetes 1 ja 4 ning § 23 lõikes 2 sätestatut.

(6) Otsuse piiriülese kindlustustegevuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel piiriülese kindlustustegevuse loa taotluse esitamisest.

(7) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda piiriülese kindlustustegevuse loa andmisest, kui:

1) kindlustusandja on esitanud Finantsinspektsioonile eksitavaid andmeid või dokumente või valeandmeid või -dokumente;

2) kindlustusandja ei ole võimeline täitma endale võetud kohustusi või tema tegevus kahjustab muul viisil oluliselt kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huve;

3) kindlustusandja omavahenditele kehtivad nõuded, omavahendite suurus või nende arvutamise põhimõtted ei ole piisavad, arvestades kindlustusandja Eestis kavandatava piiriülese tegevuse mahtu ja sellega seotud riske;

4) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust, võimalusi või valmisolekut piisavaks ja tõhusaks koostööks Finantsinspektsiooniga ning seetõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada kindlustusandja tegevuse üle vajalikul tasemel järelevalvet.

(8) Finantsinspektsioonil on õigus tunnistada piiriülese kindlustustegevuse luba kehtetuks, kui:

1) kindlustusandja on esitanud Finantsinspektsioonile eksitavaid andmeid või dokumente või valeandmeid või -dokumente;

2) kindlustusandja ei ole Finantsinspektsiooni teavitanud piiriülese kindlustustegevusega seotud asjaolude muutumisest;

3) kindlustusandja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust seoses piiriülese kindlustustegevusega;

4) kindlustusandja ei vasta kehtivatele piiriülese kindlustustegevuse loa andmise tingimustele;

5) kindlustusandja ei ole järginud käesoleva seaduse § 20 lõike 4 alusel kehtestatud kõrvaltingimusi;

6) kindlustusandja on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut;

7) kindlustusandja, kes tegeleb liikluskindlustusega, ei täida liikluskindlustuse seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondi liikme kohustusi.

(9) Finantsinspektsioonil on õigus tunnistada piiriülese kindlustustegevuse luba täielikult või osaliselt kehtetuks ka juhul, kui seda taotleb kindlustusandja. Finantsinspektsioon ei tunnista piiriülese kindlustustegevuse luba kehtetuks, kui kindlustusvõtjatel, kindlustatutel või soodustatud isikutel on nõudeid kindlustusandja vastu või kui piiriülese kindlustustegevuse loa kehtetuks tunnistamine kahjustaks kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huve.

(10) Kõik käesolevas paragrahvis nimetatud andmed ja dokumendid peab kolmanda riigi kindlustusandja esitama Finantsinspektsiooni nõudmisel koos vandetõlgi tehtud eestikeelse tõlkega.

3. peatükk Kindlustusandja usaldatavusnõuded

1. jagu Kindlustusandja vara ja kohustised

§ 43. Vara ja kohustiste hindamine

(1) Kindlustusandja on kohustatud hindama oma vara ja kohustisi väärtuses, mille eest on võimalik vara vahetada ning kohustisi arveldada või üle anda huvitatud, teadlike ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus.

(2) Vara ja kohustiste, välja arvatud tehniliste eraldiste kajastamisel ja hindamisel peab kindlustusandja lähtuma põhimõtetest, mis on kehtestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 7–16.

§ 44. Tehnilised eraldised

(1) Kindlustusandja moodustab kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja kindlustatute ees võetud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste katteks tehnilised eraldised.

(2) Tehnilised eraldised on kindlustuslepingutest tulenevad kohustused väärtuses, mille eest on võimalik need kohustused kohe teisele kindlustusandjale üle anda.

(3) Kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste kajastamisel ja kajastamise lõpetamisel tuleb arvesse võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 17 sätestatut ning kindlustuslepingute piiride määramisel sama määruse artiklis 18 sätestatut.

(4) Kindlustusandja peab tehniliste eraldiste suuruse arvutamisel lähtuma finantsturgudel esitatavast teabest ja kättesaadavatest kindlustusriske iseloomustavatest andmetest. Tehniliste eraldiste arvutamisel kasutatav metoodika peab olema usaldusväärne ja objektiivne.

(5) Tehniliste eraldiste suuruse arvutamisel kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 56–61 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtteid ja lihtsustusi.

(6) Tehniliste eraldiste suuruse arvutamisel liigitab kindlustusandja kindlustuslepingutest tulenevad kohustused homogeensetesse riskigruppidesse või vähemalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 I lisas nimetatud äriliinidesse, arvestades sama määruse artiklis 55 sätestatut.

(7) Tehniliste eraldiste suurus on võrdne käesoleva seaduse §-s 45 sätestatud kindlustusandja kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu ja §-s 48 sätestatud riskimarginaali summaga. Parim hinnang ja riskimarginaal tuleb hinnata eraldi, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(8) Kui kindlustuslepingutest tulenevaid rahavoogusid on võimalik asendada finantsinstrumentidega, mille turuväärtus on usaldusväärselt määratav, võib kindlustusandja tehniliste eraldiste suuruseks määrata vastavate finantsinstrumentide turuväärtuse. Sellisel juhul ei ole kindlustusandja kohustatud parimat hinnangut ja riskimarginaali eraldi arvutama.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud juhul peab kindlustusandja lähtuma komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 40 sätestatud asjaoludest.

(10) Kindlustusandja võtab tehniliste eraldiste suuruse arvutamisel arvesse:

1) kõik kulud vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklile 31;

2) inflatsiooni, sealhulgas selle mõju kuludele ja kindlustuslepingutest tulenevatele nõuetele;

3) kõik väljamaksed kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele, sealhulgas komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 24 sätestatud väljamaksed (edaspidi tuleviku määramata boonused), mida kindlustusandja eelduste kohaselt teeb, olenemata sellest, kas sellised maksed on kindlustuslepingu tingimuste kohaselt garanteeritud või mitte;

4) kõik kindlustuslepingutes antud finantstagatised ja lepingutes sisalduvate valikuõiguste väärtused.

(11) Eeldused tõenäosuse kohta, et kindlustusvõtjad kasutavad lepingutes sisalduvaid valikuõigusi, sealhulgas võimalust leping üles öelda või tagasi osta, peavad olema realistlikud ja põhinema hindamishetkel ja usaldusväärsel teabel. Eeldustes võetakse arvesse valikuõiguste realiseerumine, mis tuleneb finantstingimuste ja muude tingimuste tulevastest muutustest.

(12) Tehniliste eraldiste määramisele kindlustusgrupi tasemel kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artikleid 339 ja 340.

(13) Kattevara ei tohi ühelgi hetkel olla väiksem tehniliste eraldiste suurusest.

§ 45. Parim hinnang

(1) Parim hinnang on tulevaste rahavoogude kaalutud keskmine, kus riskivaba intressikõverat kasutades võetakse arvesse tulevaste rahavoogude väärtust. Kindlustusandja võib parima hinnangu arvutamisel rakendada riskivaba intressikõvera kohandamisi vastavalt käesoleva seaduse §-dele 46 ja 47. Kindlustusandja kasutab Euroopa Komisjoni kehtestatud kohandamata riskivaba intressikõverat või kattuvuse või volatiilsuse kohandamise rakendamisel tehnilist teavet, kui Euroopa Komisjon on kehtestanud asjakohase rakendusmääruse.

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud riskivabal intressikõveral ei ole esitatud parima hinnangu arvutamiseks vajaliku kestusega intressimäärasid, tuleb turusisendite põhjal riskivaba intressikõverat ekstrapoleerida. Ekstrapoleeritud riskivaba intressikõvera aluseks on forvardintressimäärad, mis koonduvad ühelt forvardintressimääralt või forvardintressimäärade kogumilt üheks lõplikuks forvardintressimääraks.

(3) Kindlustusandja lähtub riskivaba intressikõvera kasutamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 43–54 sätestatust.

(4) Parima hinnangu leidmisel peab kindlustusandja arvesse võtma kõik kindlustus- ja edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud rahavood, lähtuma ajakohasest ja usaldusväärsest teabest ning võtma aluseks komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 22–36 sätestatud eeldused, aktuaarsed ja statistilised meetodid ning põhimõtted.

(5) Parima hinnangu leidmisel ei või tehnilistest eraldistest maha arvata edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa. Edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa tuleb arvutada eraldi kooskõlas käesolevas paragrahvis, käesoleva seaduse §-s 49 ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 41 sätestatuga.

(6) Kindlustusandjal peavad olema kehtestatud protsessid ja protseduurid, et parimaid hinnanguid ning nende leidmisel aluseks võetavaid eeldusi võrrelda korrapäraselt kogemustega.

(7) Kui võrdluse käigus ilmneb järjekindlalt erinevus parima hinnangu ja kogemuse vahel, peab kindlustusandja aktuaarseid meetodeid või eeldusi sobivalt kohandama.

§ 46. Kattuvuse kohandamine riskivabale intressikõverale

(1) Finantsinspektsiooni nõusolekul võib kindlustusandja elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste ja kahjukindlustuslepingute annuiteetmaksetest tulenevate kohustuste (edaspidi määratud kohustused) parima hinnangu arvutamisel rakendada riskivabale intressikõverale käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud kattuvuse kohandamist, kui on täidetud järgmised tingimused:

1) kindlustusandja on määranud sobivad võlakirjad ja muu määratud kohustuste rahavoogude sarnaste rahavoogudega vara (edaspidi määratud vara) selliste kohustuste kattevarana kohustuste lõpuni, välja arvatud juhul, kui rahavood on oluliselt muutunud ning on vaja säilitada määratud kohustuste ja määratud varaga seotud oodatavate rahavoogude võimalikult täpne väljendamine;

2) määratud kohustusi ja määratud vara käsitletakse ning hallatakse kindlustusandja muudest kohustustest ja varast eraldi ning määratud vara ei tohi kasutada muudest kohustustest tekkinud kahjumi katteks;

3) määratud varaga seotud oodatav rahavoog jäljendab võimalikult täpselt kohustustega seotud oodatavat rahavoogu samas valuutas ning varade ja kohustuste rahavoogude mittekattuvuse ulatus ei põhjusta riske, mis on olulised kindlustustegevusele, mille suhtes kattuvuse kohandamist rakendatakse;

4) määratud kohustuste aluseks olevate kindlustuslepingute alusel ei tasuta kindlustusandjale tuleviku kindlustusmakseid ning ainukesed nendest lepingutest kindlustusandjale tulenevad kindlustusriskid on üleelamisrisk, kindlustuskulude risk, ümberhindamise risk ja suremusrisk;

5) käesoleva seaduse § 61 kohaselt kalibreeritud ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 52 nimetatud suremusriski stressi tulemusel ei suurene suremusriski arvestavate määratud kohustuste parim hinnang rohkem kui viis protsenti;

6) kindlustuslepingud ei sisalda kindlustusvõtja valikuõigusi, välja arvatud lepingu ülesütlemisõigust, kui tagasiostuväärtus ei ületa vara väärtust, mis on hinnatud vastavalt käesoleva seaduse §-le 43, ning vara katab määratud kohustusi lepingu ülesütlemisel;

7) määratud varaga seotud rahavood on fikseeritud ning vara emitendid ja kolmandad osapooled ei saa neid muuta, välja arvatud, kui need varaga seotud rahavood jäljendavad võimalikult täpselt inflatsioonist sõltuvate määratud kohustuste rahavooge;

8) kõiki ühest kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi käsitletakse koos.

(2) Kui emitendil või kolmandal osapoolel on õigus muuta varaga seotud rahavoogu nii, et investor saab piisavas suuruses hüvitist, mis võimaldab saada sarnased rahavood, reinvesteerides samaväärsesse või parema krediidikvaliteediga varasse, siis selline rahavoo muutmise õigus võimaldab vara kaasata määratud varana.

(3) Kui kindlustusandja on saanud Finantsinspektsioonilt nõusoleku rakendada käesolevas paragrahvis sätestatud kattuvuse kohandamist, ei tohi ta samade määratud kohustuste parima hinnangu arvutamisel kasutada kohandamata riskivaba intressikõverat.

(4) Kui kindlustusandja ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimusi, teavitab ta viivitamata Finantsinspektsiooni ning teeb kõik vajaliku, et rakendada sobivaid meetmeid tingimuste täitmiseks.

(5) Kui kindlustusandja ei suuda täita käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimusi kahe kuu jooksul nendele mittevastavuse tuvastamisest arvates, ei või ta järgneva 24 kuu jooksul rakendada kattuvuse kohandamist mis tahes kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel.

(6) Kindlustusandja ei saa kattuvuse kohandamist rakendada selliste kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel, mille suhtes ta rakendab juba käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist ja §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohandust.

(7) Kattuvuse kohandamine leitakse iga valuuta kohta järgmiste suuruste vahena:

1) aastane tegelik intressimäär arvutatuna ühe diskontomäärana, mida rakendatakse määratud kohustustega seotud rahavoogudele ja mis kajastub määratud vara väärtuses, mis on hinnatud vastavalt käesoleva seaduse §-s 43 sätestatule;

2) aastane tegelik intressimäär arvutatuna ühe diskontomäärana, mida rakendatakse määratud kohustustega seotud rahavoogudele ja mis kajastub määratud kohustuste parima hinnangu väärtuses, kus hetkeväärtuses võetakse arvesse põhilist riskivaba intressikõverat.

(8) Kattuvuse kohandamine ei tohi sisaldada alushinnavahet, mis hõlmab määratud varadest ja kohustustest tulenevaid kindlustusandjale jäävaid riske.

(9) Alushinnavahet tuleb suurendada selliselt, et oleks tagatud, et sarnase kestuse ja samasse varaklassi kuuluvate spekulatiivsete määratud varade kattuvuse kohandamine ei ületaks investeerimisjärgu reitinguga varade kattuvuse kohandamist.

(10) Alushinnavahe leitakse varaga seotud makseviivituse tõenäosusest tuleneva krediidiriski hinnavahe ja vara krediidireitingu langetamisest põhjustatud vara väärtuse võimalikust vähenemisest tuleneva krediidiriski hinnavahe summana.

(11) Lepinguriikide keskvalitsuste ja keskpankade riskipositsioonide puhul on alushinnavahe vähemalt 30 protsenti ja muu vara riskipositsioonide puhul vähemalt 35 protsenti nende pikaajalise perioodi keskmisest intressimäärast osas, mis ületab sarnase kestuse ja krediidikvaliteediga ning samasse varaklassi kuuluva riskivaba vara pikaajalise perioodi keskmist intressimäära.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatud varaga seotud makseviivituse tõenäosuse leidmisel võetakse aluseks vastava varaklassi ning sarnase kestuse ja krediidikvaliteediga vara pikaajaline makseviivituse statistika.

(13) Kui makseviivituse statistika põhjal ei ole võimalik usaldusväärset krediidiriski hinnavahet tuletada, võetakse alushinnavaheks sarnase kestuse ja krediidikvaliteediga ning samasse varaklassi kuuluva vara riskivaba intressimäära ületava hinnavahe pikaajaline keskmine.

(14) Kindlustusandja võib kattuvuse kohandamise arvutamisel kasutada välist krediidikvaliteedi hinnangut kooskõlas komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 sätestatuga.

§ 47. Volatiilsuse kohandamine riskivabale intressikõverale

(1) Kindlustusandja võib rakendada parima hinnangu arvutamisel riskivabale intressikõverale volatiilsuse kohandamist (edaspidi volatiilsuse kohandamine), teavitades sellest eelnevalt Finantsinspektsiooni ja esitades talle nõusoleku saamiseks volatiilsuse kohandamise kriteeriume sisaldava riskijuhtimise strateegia. Nõusolek loetakse antuks, kui kindlustusandjat ei teavitata nõusolekust või selle andmisest keeldumisest 30 tööpäeva jooksul riskijuhtimise strateegia Finantsinspektsioonile esitamisest arvates.

(1) Volatiilsuse kohandamiseks ette nähtud tehnilise teabe aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõigetes 2–4 sätestatud põhimõtted, sealjuures rakendatakse suurendatud volatiilsuse kohandamist ainult Eestis turustatavatest kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel.

(2) Kindlustusandja ei saa volatiilsuse kohandamist rakendada ekstrapoleeritud riskivabale intressikõverale. Intressikõvera ekstrapoleerimisel võetakse aluseks juba kohandatud riskivabad intressimäärad.