Kindlustustegevuse seadus

(4) Kõikidest olulistest muudatustest käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud tegevuskavas ja lõikes 2 nimetatud andmetes ühinemise ajal ja aasta jooksul pärast ühinemisloa andmist tuleb viivitamata teavitada Finantsinspektsiooni kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

(5) Ühinemisloa andmisele järgneval aastal esitab ühendav kindlustusandja või asutatav kindlustusandja Finantsinspektsiooni nõudmisel tegevuskava täitmise aruande.

§ 144. Ühinemisloa andmise või sellest keeldumise otsus

(1) Finantsinspektsioon annab ühinemisloa, kui kindlustusandja solventsuskapitalinõue ja kattevara vastavad pärast ühinemist käesolevas seaduses sätestatud nõuetele ning kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvid on piisavalt kaitstud.

(2) Finantsinspektsioon võib keelduda ühinemisloa andmisest, kui:

1) ühinemisloa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele, on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

2) kindlustusandja ei esitanud tähtaegselt Finantsinspektsioonile ühinemisloa taotlemisel esitamisele kuuluvaid või muid Finantsinspektsiooni nõutud andmeid, dokumente või teavet;

3) ühendava kindlustusandja juhid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

4) ühendava kindlustusandja finantsseisund ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

5) ühinemine võib kahjustada kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute õigustatud huve.

(3) Otsuse ühinemisloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon ühe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel loa taotluse esitamisest.

§ 145. Ühinemisest teatamine

(1) Ühinemises osalev kindlustusandja peab avaldama teate ühinemisloa saamise kohta viivitamata vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja oma veebilehel.

8. peatükk Kindlustusandja erirežiim ja piiriülesed saneerimismeetmed

§ 146. Erirežiim

(1) Erirežiim on makseraskustes oleva või Finantsinspektsiooni hinnangul finantsseisundi tõttu tõenäoliselt makseraskustesse sattuva Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali esindamiseks või tema tegevuseks kehtestatud tavalisest erinev kord, mille eesmärk on välja selgitada makseraskuste põhjused ja iseloom ja maksevõime taastamise võimalused ning võtta tarvitusele abinõud kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvide kaitsmiseks.

(2) Õigus otsustada erirežiimi kehtestamine Eesti kindlustusandja suhtes on üksnes Finantsinspektsioonil.

(3) Erirežiimi kehtestamine Eesti kindlustusandja suhtes hõlmab kõiki tema välisriikide filiaale.

(4) Finantsinspektsioonil on õigus otsustada kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali suhtes erirežiimi kehtestamine, kui kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusega ei ole kokku lepitud teisiti.

§ 147. Saneerimismeetmed

(1) Saneerimismeetmed käesoleva seaduse tähenduses on teise lepinguriigi haldusasutuse või kohtu toimingud, mille eesmärk on säilitada või taastada selle lepinguriigi kindlustusandja või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali maksevõime ning mis võivad mõjutada kolmandate isikute varasemaid õigusi ja millega võib kaasneda kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse peatamine või nõuete vähendamine.

(2) Õigus otsustada saneerimismeetmete rakendamine teise lepinguriigi kindlustusandja või teises lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali suhtes on üksnes selle lepinguriigi volitatud haldusasutusel või kohtul (edaspidi käesolevas peatükis lepinguriigi volitatud asutus).

(3) Saneerimismeetmete rakendamine teise lepinguriigi kindlustusandja suhtes hõlmab kõiki tema lepinguriikide filiaale.

(4) Saneerimismeetmete rakendamise otsus jõustub Eestis päeval, kui nimetatud otsus jõustub selle otsuse teinud lepinguriigis.

(5) Saneerimismeetmete rakendamise otsus ja selle tagajärjed kehtivad Eestis samadel tingimustel ning samas ulatuses nagu selle otsuse teinud lepinguriigis.

§ 148. Erirežiimi kehtestamise alused

(1) Finantsinspektsioon võib kehtestada erirežiimi, kui:

1) kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaal tulenevalt oma finantsseisundist ei täida tähtaegselt või nõuetekohaselt oma kohustust kindlustusvõtja, kindlustatu, soodustatud isiku või muu õigustatud isiku vastu;

2) kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali finantsseisund on selline, et Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt ei ole ta suuteline igal hetkel või nõuetekohaselt oma kohustusi täitma.

§ 149. Erirežiimi kehtestamise otsus ja selle tagajärjed

(1) Erirežiimi kehtestamise otsuses tuleb märkida:

1) erirežiimi jõustumine, kestus ja kehtestamise põhjused;

2) kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali võetud kohustuste täitmise kord erirežiimi ajal;

3) erirežiimihalduri nimi, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ning tema õigused ja kohustused, sealhulgas erirežiimihalduri poolt Finantsinspektsioonile perioodiliste aruannete esitamise tähtajad ja kord;

4) muud erirežiimi kehtestamisel tähtsust omavad asjaolud.

(2) Erirežiimi kestus ei või ületada kuut kuud.

(3) Erirežiimi kehtestamise otsuse toimetab Finantsinspektsioon viivitamata kindlustusandjale või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalile kätte.

(4) Erirežiimi ajal on kindlustusandjal või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalil keelatud sõlmida uusi kindlustuslepinguid ja pikendada olemasolevaid, suurendada kindlustussummasid ning teha kindlustuslepingu alusel väljamakseid, kui erirežiimi kehtestamise otsuses ei ole sätestatud teisiti.

(5) Erirežiimi kehtestamise otsus ei takista ega piira:

1) lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 229⁴ lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt tagatiskokkuleppe tingimustele;

3) makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi või süsteemiühenduse vahendusel tehtavaid tasaarvestusi.

(6) Kui tagatiskokkuleppe või tasaarvestuskokkuleppe teine pool tõendab, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma erirežiimi kehtestamisest, siis ei mõjuta erirežiimi kehtestamise otsus samal päeval pärast erirežiimi kehtestamist tehtud järgmiste tehingute või toimingute kehtivust:

1) finantstagatise kokkuleppe sõlmimine ja finantstagatise seadmine, täiendamine või asendamine;

2) tagatislepingu sõlmimine ja tagatise andmine, et tagada tasaarvestuskokkulepe väärtpaberituru seaduse § 229⁴ lõike 1 tähenduses või sellega hõlmatud kvalifitseeruv finantstehing;

3) tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine või mis tahes kvalifitseeruva finantstehingu lisamine tasaarvestuskokkuleppesse.

(7) Erirežiimi kehtestamise otsus jõustub kõikides teistes lepinguriikides päeval, kui nimetatud otsus jõustub Eestis.

(8) Erirežiimi kehtestamise otsus ja selle tagajärjed on kehtivad kõikides teistes lepinguriikides samadel tingimustel ning samas ulatuses nagu Eestis.

(9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 8 sätestatut kohaldatakse ka kolmandates riikides, kui Finantsinspektsiooni ja kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse vahel ei ole kokku lepitud teisiti.

§ 150. Erirežiimi kehtestamise otsusest teavitamine

(1) Finantsinspektsioon saadab erirežiimi kehtestamise otsuse viivitamata vastava kande tegemiseks äriregistrile ja sellesarnastele teadaolevatele registritele lepinguriikides, kus on asutatud Eesti kindlustusandja filiaalid. Äriregister otsustab kande tegemise viivitamata, kuid mitte hiljem kui kolme tööpäeva möödumisel Finantsinspektsiooni teabe saamisest. Äriregistrisse kantakse erirežiimi jõustumine, kestus ja erirežiimihalduri nimi, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg.

(2) Finantsinspektsioon edastab erirežiimi kehtestamise otsuse viivitamata kõigi teiste lepinguriikide finantsjärelevalve asutustele, selgitades otsuse tagajärgi, erirežiimihalduri pädevust ja muid Finantsinspektsiooni hinnangul tähtsust omavaid asjaolusid.

(3) Teate erirežiimi kehtestamise kohta avaldab Finantsinspektsioon kahe tööpäeva jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja oma veebilehel ning esimesel võimalusel Euroopa Liidu Teatajas.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud teavitamine ei mõjuta erirežiimi kehtestamise otsuse jõustumist.

§ 151. Saneerimismeetmete rakendamisest teavitamine

(1) Kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus teavitab Finantsinspektsiooni selle lepinguriigi kindlustusandja või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali suhtes saneerimismeetmete rakendamisest, avaldab Finantsinspektsioon vastava eestikeelse teate viie tööpäeva jooksul nimetatud teabe saamisest arvates vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja oma veebilehel.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teates tuleb muu hulgas märkida lepinguriigi volitatud asutus, saneerimismeetmete suhtes kohaldatav õigus, ja kui on nimetatud saneerimismeetmeid rakendav isik (edaspidi käesolevas peatükis saneerimishaldur), siis tema isiku- ja kontaktandmed.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teavitamine ei mõjuta saneerimismeetmete rakendamist, kui lepinguriigi õigusaktides ei ole ette nähtud teisiti või volitatud asutus ei ole sätestanud teisiti.

§ 152. Erirežiimi ja saneerimismeetmete suhtes kohaldatav õigus

(1) Erirežiimi kohaldatakse Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali suhtes vastavalt Eesti õigusele, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

(2) Saneerimismeetmeid kohaldatakse teise lepinguriigi kindlustusandja või teises lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali suhtes vastavalt selle lepinguriigi õigusele, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

(3) Erirežiimi ja saneerimismeetmete tagajärjed pooleliolevale varalisele vaidlusele, milles kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja filiaal, kelle suhtes on kohaldatud erirežiimi või saneerimismeetmeid, on menetlusosaliseks, määratakse asja menetleva riigi õiguse alusel.

(4) Erirežiimi ja saneerimismeetmete rakendamisel töösuhtele ja töölepingule kohaldatakse selle riigi õigust, mida kohaldatakse töölepingule.

(5) Erirežiimi ja saneerimismeetmete rakendamisel lepingule, millest tuleneb kinnisasja omandamise või kasutamise õigus, kohaldatakse kinnisasja asukoha riigi õigust.

(6) Erirežiimi ja saneerimismeetmete rakendamisel kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja filiaali õigustele seoses avalikku registrisse kantava kinnisasja, laeva või õhusõidukiga, sealhulgas pärast kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja filiaali suhtes erirežiimi kehtestamist või saneerimismeetmete rakendamist tehtud kinnisasja, laeva või õhusõiduki käsutustehingu kehtivus, kohaldatakse kinnisasja asukoha riigi õigust või selle riigi õigust, kelle järelevalve all vastavat registrit peetakse.

(7) Erirežiimi ja saneerimismeetmete rakendamisel reguleeritud väärtpaberituru osaliste õigustele ja kohustustele kohaldatakse selle riigi õigust, mida kohaldatakse reguleeritud väärtpaberiturule.

(8) Erirežiimi ja saneerimismeetmete rakendamisel kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja filiaali õigusele käsutada registreeritud väärtpaberit pärast tema suhtes erirežiimi kehtestamist või saneerimismeetmete rakendamist kohaldatakse rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-s 23¹ sätestatut.

(9) Erirežiimi kehtestamine või saneerimismeetmete rakendamine ei mõjuta võlausaldaja õigust oma nõuet kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja filiaali nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestus on lubatud kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja filiaali nõudele kohaldatava õiguse kohaselt.

(10) Erirežiimi kehtestamine või saneerimismeetmete rakendamine ei mõjuta võlausaldaja või kolmanda isiku asjaõigust, mis koormab erirežiimi kehtestamise algatamise ajal teises lepinguriigis või saneerimismeetmete rakendamise algatamise ajal Eestis asuvat kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja filiaali eset, sealhulgas:

1) pandiõigusest tulenevat eseme müügiõigust;

2) nõude rahuldamise eesõigust, mis tuleneb näiteks pandiõigusest või tagatisloovutamise kokkuleppest;

3) õigust asi välja nõuda igaühelt, kes seda õigusliku aluseta valdab;

4) õigust eseme viljadele.

(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatut kohaldatakse ka nimetatud lõikes sätestatud asjaõiguse omandamise õigusele, mis on kantud avalikku registrisse ja mis kehtib kolmandate isikute kohta.

(12) Erirežiimi kehtestamine või saneerimismeetmete rakendamine kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja filiaali suhtes ei mõjuta selle kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja filiaali omandatava vallasasja müüja omandireservatsioonist tulenevaid õigusi, kui erirežiimi kehtestamise või saneerimismeetmete rakendamise ajal asus vallasasi lepinguriigis, kus erirežiimi kehtestamist või saneerimismeetmete rakendamist ei otsustatud.

(13) Erirežiimi kehtestamine või saneerimismeetmete rakendamine vallasasja müüva kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja filiaali suhtes ei anna pärast asja valduse üleandmist õigust müügilepingu tühistamiseks või lõpetamiseks ega takista asja omandamist ostja poolt, kui erirežiimi kehtestamise või saneerimismeetmete rakendamise ajal asus vallasasi lepinguriigis, kus erirežiimi kehtestamist või saneerimismeetmete rakendamist ei otsustatud.

§ 153. Erirežiimihaldur ja saneerimishaldur ning nende pädevus

(1) Erirežiimihaldur peab vastama käesoleva seadusega kindlustusandja juhatuse liikme suhtes kehtestatud nõuetele.

(2) Erirežiimihaldur on erirežiimi ajal Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali seaduslik esindaja. Erirežiimi ajaks peatuvad Eesti kindlustusandja juhatuse, nõukogu, üldkoosoleku, prokuristi ja muu esindaja ning filiaali juhataja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali juhataja ja muu esindaja volitused, kui erirežiimi kehtestamise otsusega ei ole ette nähtud teisiti. Erirežiimihalduril on õigus peatada Eesti kindlustusandja juhatuse, nõukogu ja üldkoosoleku ning filiaali juhataja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali juhataja otsuse täitmine.

(3) Erirežiimihaldur on kohustatud kahe tööpäeva jooksul pärast enda määramist:

1) paigutama Eesti kindlustusandja ja tema välisriigi filiaali või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali asukohta ning igasse nende tegevuskohta teate erirežiimihalduri määramise kohta, tuues teates ära isikute nimed, kelle volitused kindlustusandja ja tema filiaali või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali nimel tehinguid sooritada on peatunud;

2) avaldama käesoleva lõike punktis 1 sätestatud sisuga teate vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes;

3) teavitama registrisse sellekohase märke tegemiseks väärtpaberite keskdepositooriumi ja pensioniregistri pidajat, kinnistusraamatu pidajat ja laevakinnistusraamatu pidajat, samuti teadaolevaid nendesarnaste registrite pidajaid teistes lepinguriikides, kus on asutatud Eesti kindlustusandja filiaalid, isikutest, kes ei oma enam volitusi kindlustusandja nimel käsutada kindlustusandja vara või volituse alusel valitsetavat vara, ja isikutest, kellele on need volitused antud.

(4) Erirežiimihaldur võib Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali kindlustusportfelli või osa sellest üle anda teisele kindlustusandjale käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatud korras.

(5) Erirežiimihaldur saab Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali arvel tasu, mis on vastavuses tema töö iseloomu ja mahuga, kuid mis ei ole suurem sellest, mida saavad tegutseva kindlustusandja juhatuse liikmed või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali juhataja keskmiselt. Erirežiimihalduri tasu määrab Finantsinspektsioon.

(6) Erirežiimihaldur on kohustatud oma tegevuses lähtuma eelkõige kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute ja teiste võlausaldajate ning seejärel Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali huvidest.

(7) Erirežiimihaldur on kohustatud lisaks erirežiimi kehtestamise otsuses nimetatud tegevusaruannetele esitama Finantsinspektsioonile kõik viimase nõutud andmed ja dokumendid.

(7) Kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali esindav erirežiimihaldur teeb koostööd kolmanda riigi kindlustusandja teiste lepinguriikide filiaale esindavate halduritega.

(8) Saneerimishalduri volitusi Eestis tõendab tema ametisse nimetamise otsuse kinnitatud ärakiri või lepinguriigi volitatud asutuse väljastatud muu tõend koos eestikeelse tõlkega.

(9) Saneerimishalduril on õigus kasutada Eestis neid volitusi, mis tal on teises lepinguriigis. Lisaks sellele võib ta määrata ametisse isikuid, kes teda saneerimismeetmete rakendamisel abistavad või vajaduse korral esindavad. Oma õiguste teostamisel, vara realiseerimisel ja töötajate teavitamisel peab saneerimishaldur järgima Eesti õigusaktides sätestatut. Saneerimishalduril ei ole õigust kasutada oma õiguste teostamisel sunnimeetmeid ega teha otsuseid küsimustes, mis on kohtuvaidluse esemeks.

(10) Saneerimishaldur on kohustatud viivitamata pärast saneerimismeetmete rakendamist teise lepinguriigi kindlustusandja või teises lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali suhtes taotlema kande tegemist Eestis peetavatesse asjakohastesse avalikesse registritesse Eesti õiguses sätestatud tingimustel ja ulatuses. Registreerimiskulusid käsitatakse menetlusega seotud kuludena.

§ 154. Erirežiimi lõppemine

(1) Finantsinspektsioon peab tegema erirežiimihalduri esitatud tegevusaruannete, andmete ja dokumentide alusel otsuse, kas Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaal suudab tegevust jätkata või tuleb tema tegevusluba või filiaali asutamise luba osaliselt või täielikult kehtetuks tunnistada, tema tegevus ümber korraldada või Eesti kindlustusandja suhtes pankrotiavaldus esitada.

(2) Finantsinspektsioon otsustab erirežiimi lõpetamise erirežiimi kehtestamise otsuses määratud tähtajal. Erirežiimihaldur võib taotleda erirežiimi lõpetamist enne määratud tähtpäeva.

(3) Finantsinspektsioon otsustab erirežiimi lõpetamise ja annab nõusoleku Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali tegevuse jätkamiseks, kui:

1) erirežiimihalduri aruande kohaselt on tema makseraskused kõrvaldatud ja kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute ja muude õigustatud isikute varalised huvid on kaitstud ning

2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt ei esine Eesti kindlustusandja puhul käesoleva seaduse §-s 23 loetletud tegevusloa või kolmanda riigi kindlustusandja filiaali puhul § 39 lõikes 3 loetletud filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise aluseid.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt tehtud otsuse alusel saab Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaal tagasi oma vara käsutamise õiguse ja juhtorganite liikmete volitused jätkuvad.

(5) Kui Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaal ei vasta pärast erirežiimi tähtaja lõppu käesolevas seaduses sätestatud tingimustele, otsustab Finantsinspektsioon Eesti kindlustusandja tegevusloa või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise käesoleva seaduse §-s 23 või § 39 lõikes 3 sätestatud alustel või Eesti kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse esitamise käesoleva seaduse § 166 lõikes 3 sätestatud alusel.

(6) Erirežiimi lõpetamisest teavitab Finantsinspektsioon äriregistrit ja erirežiimihaldur käesoleva seaduse § 153 lõike 3 punktis 3 nimetatud registreid registrisse kantud märke mahavõtmiseks.

9. peatükk Kindlustusandja lõpetamine

1. jagu Kindlustusandja lõpetamise alused ja piiriülene lõpetamismenetlus

§ 155. Eesti kindlustusandja lõpetamise alused

(1) Kindlustusandja lõpetatakse:

1) vabatahtlikult käesoleva seaduse §-s 161 sätestatu kohaselt kindlustusandja aktsionäride või ühistu liikmete üldkoosoleku otsusel seaduses ja põhikirjas sätestatud alusel;

2) sundlõpetamise korras käesoleva seaduse §-s 162 sätestatu kohaselt Finantsinspektsiooni algatusel kohtumääruse alusel;

3) maksejõuetuse korral vastavalt käesoleva peatüki 3. jaos ja pankrotiseaduses sätestatule.

§ 156. Eesti kindlustusandja lõpetamisest teavitamine

(1) Finantsinspektsioon edastab kindlustusandja või tema välisriigi filiaali vabatahtliku lõpetamise loa, kindlustusandja sundlõpetamise otsuse, pankrotimääruse või kohtu määruse pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu viivitamata teiste lepinguriikide finantsjärelevalve asutustele, selgitades otsuse või määruse tagajärgi, likvideerijate, pankrotihalduri või ajutise pankrotihalduri pädevust ja muid Finantsinspektsiooni hinnangul tähtsust omavaid asjaolusid.

(2) Finantsinspektsioon on kohustatud teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele viimase järelepärimisel esitama teavet kindlustusandja likvideerimis- või pankrotimenetluse käigu kohta.

(3) Likvideerijad, pankrotihaldur või ajutine pankrotihaldur avaldavad teate kindlustusandja lõpetamise kohta esimesel võimalusel Euroopa Liidu Teatajas. Teates tuleb muu hulgas ära märkida Finantsinspektsiooni nimetus ja kontaktandmed, viited kohaldatavale õigusele ning likvideerimis- või pankrotimenetlust läbiviiva isiku nimi ja kontaktandmed.

(4) Likvideerijad, pankrotihaldur või ajutine pankrotihaldur saadavad igale teadaolevale võlausaldajale, kelle harilik viibimis-, elu- või asukoht on teises lepinguriigis, kirjaliku teate kindlustusandja lõpetamise kohta koos järgmise teabega:

1) menetlustähtajad ja tagajärjed nendest tähtaegadest mittekinnipidamise korral;

2) nõuete või nõuetega seotud andmete ja dokumentide vastuvõtmiseks õigustatud isiku nimi ja kontaktandmed;

3) teave selle kohta, kas võlausaldaja on kohustatud esitama nõude ka siis, kui tema nõudel on eesõigus või kui tema nõue on tagatud asjaõigusega;

4) likvideerimis- või pankrotimenetluse mõju kindlustuslepingutele, sealhulgas kindlustuslepingute lõpetamise kuupäev ning kindlustatute kindlustuslepingutest tulenevad õigused ja kohustused.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teate pealkiri on „Nõude esitamise kutse. Kehtestatud tähtajad” ja see tuleb esitada kõigis lepinguriikide ametlikes keeltes. Teates sisalduv teave esitatakse eesti keeles. Kui võlausaldaja nõue tuleneb kindlustuslepingust, antakse käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teave selle lepinguriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest, kus on võlausaldaja harilik viibimiskoht või elu- või asukoht.

(6) Võlausaldajad, kelle harilik viibimiskoht või elu- või asukoht on teises lepinguriigis, võivad esitada oma nõuded selle lepinguriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest. Sellisel juhul peab võlausaldaja esitatud nõudel olema eestikeelne pealkiri „Nõude esitamine”.

(7) Likvideerijad, pankrotihaldur või ajutine pankrotihaldur on kohustatud võlausaldajaid regulaarselt teavitama nendest likvideerimis- või pankrotimenetluse käigus ilmnevatest asjaoludest, mille teadmine on võlausaldajatele nende huvide kaitsmiseks vajalik.

§ 157. Teise lepinguriigi kindlustusandja lõpetamismenetlus

(1) Lõpetamismenetlus käesoleva seaduse tähenduses on teise lepinguriigi kindlustusandja või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali võlausaldajaid puudutav ning selle lepinguriigi volitatud haldusasutuse või kohtu (edaspidi käesolevas jaos lepinguriigi volitatud asutus) sekkumist eeldav menetlus.

(2) Lõpetamismenetlus võib olla vabatahtlik või kohustuslik või tuleneda teise lepinguriigi kindlustusandja või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali maksejõuetusest ning selle käigus viiakse läbi lõpetamiseks vajalikud tehingud ja toimingud, sealhulgas kompromissi tegemine või muu sellesarnase kokkuleppe sõlmimine.

(3) Teise lepinguriigi kindlustusandja või teises lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali lõpetamismenetluse algatamise võib otsustada üksnes selle lepinguriigi volitatud asutus.

(4) Lõpetamismenetluse algatamise otsus jõustub Eestis kohe, kui nimetatud otsus jõustub selle otsuse teinud lepinguriigis.

(5) Lõpetamismenetluse algatamise otsus ja selle tagajärjed kehtivad Eestis samadel tingimustel ja samas ulatuses nagu otsuse teinud lepinguriigis.

§ 158. Teise lepinguriigi kindlustusandja lõpetamismenetluse algatamisega seotud teave

(1) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus teavitab Finantsinspektsiooni selles lepinguriigis asutatud kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja filiaali lõpetamismenetluse algatamisest, avaldab Finantsinspektsioon vastava eestikeelse teate viie tööpäeva jooksul nimetatud teabe saamisest arvates vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teates tuleb muu hulgas märkida lepinguriigi volitatud asutus, lõpetamismenetluse suhtes kohaldatav õigus, ja kui on nimetatud lõpetamismenetlust läbiviiv isik (edaspidi käesolevas jaos lõpetamishaldur), siis tema isiku- ja kontaktandmed.

§ 159. Lõpetamishaldur ja tema pädevus

(1) Lõpetamishalduri volitusi Eestis tõendab tema ametisse nimetamise otsuse kinnitatud ärakiri või lepinguriigi volitatud asutuse väljastatud muu tõend koos eestikeelse tõlkega.

(2) Lõpetamishalduril on õigus kasutada Eestis neid volitusi, mis tal on lõpetamismenetluse otsuse teinud lepinguriigis. Lisaks sellele võib ta määrata ametisse isikuid, kes teda lõpetamise protsessis abistavad või vajaduse korral esindavad. Oma õiguste teostamisel, vara realiseerimisel ja töötajate teavitamisel peab lõpetamishaldur järgima Eesti õigusaktides sätestatut. Tal ei ole õigust kasutada oma õiguste teostamisel sunnimeetmeid ega teha otsuseid küsimustes, mis on kohtuvaidluse esemeks.

(3) Lõpetamishaldur on kohustatud viivitamata pärast lõpetamismenetluse lõppemist taotlema lepinguriigi kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja lepinguriigi filiaali suhtes kande tegemist Eestis peetavatesse asjakohastesse avalikesse registritesse Eesti õiguses sätestatud tingimustel ja ulatuses.

§ 160. Kindlustusandja lõpetamise ja lõpetamismenetluse suhtes kohaldatav õigus

(1) Eesti kindlustusandja lõpetamisel ja teise lepinguriigi kindlustusandja suhtes lõpetamismenetluse algatamisel kohaldatakse kindlustusandja päritoluriigi õigust, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

(2) Kohaldatava õiguse määramisel kohaldatakse käesoleva seaduse § 152 lõigetes 3–13 erirežiimi või saneerimismeetmete kohta sätestatut.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul määratakse vastava riigi õigusega kindlaks:

1) kindlustusandja varade koosseis ja pärast kindlustusandja lõpetamise või lõpetamismenetluse alustamist omandatud varade õiguslik staatus;

2) kindlustusandja lõpetamist või lõpetamismentlust korraldava lõpetamishalduri, pankrotihalduri, ajutise pankrotihalduri või likvideerijate õigused ja kohustused;

3) tasaarvestuse kasutamise tingimused;

4) kindlustusandja lõpetamise või lõpetamismenetluse mõju lepingutele, milles kindlustusandja on pooleks;

5) kindlustusandja lõpetamise või lõpetamismenetluse mõju võlausaldaja algatatud menetlustele, välja arvatud kindlustusandjalt võõrandatud vara või õigust käsitlevad kohtuasjad, mis on Eesti kohtu menetluses;

6) kindlustusandja vastu esitatavad nõuded ja pärast kindlustusandja lõpetamise või lõpetamismenetluse alustamist tekkinud nõuete menetlemise tingimused;

7) nõuetest teatamise, nende kontrollimise ja tunnustamise kord;

8) vara müügist laekuva raha jaotamine, nõuete rahuldamisjärgud ning võlausaldaja õigused juhul, kui tema nõue on asjaõigusliku tagatise realiseerimise või tasaarvestuse tulemusel üksnes osaliselt rahuldatud;

9) kindlustusandja lõpetamise või lõpetamismenetluse lõpetamise tingimused ja mõju, sealhulgas kompromissi puhul;

10) võlausaldajate õigused pärast kindlustusandja lõpetamise või lõpetamismenetluse lõppemist;

11) kindlustusandja lõpetamise või lõpetamismenetluse käigus tehtud kulutuste kandja;

12) kõiki võlausaldajaid kahjustavate õigustoimingute kehtetuks või tagasivõidetavaks tunnistamist käsitlevad eeskirjad.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 12 ei kohaldata, kui nimetatud õigustoimingust kasu saanud isik tõendab, et selle õigustoimingu suhtes kohaldatakse muu riigi kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigi õigust ning selle õiguse kohaselt ei ole alust õigustoimingu vaidlustamiseks.

(5) Käesoleva seaduse § 152 lõigetes 7, 9, 10, 12 ja 13 sätestatud tehingute tagasivõitmisele kohaldatakse kindlustusandja päritoluriigi õigust.

(6) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali vabatahtliku lõpetamise ja sundlõpetamise ning kolmanda riigi kindlustusandja teise lepinguriigi filiaali lõpetamismenetluse suhtes.

(7) Teise lepinguriigi selle kindlustusandja lõpetamismenetluse suhtes, kelle Eesti filiaal on sõlminud pensionilepinguid, kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatut, arvestades käesoleva seaduse §-st 171 tulenevate erisustega.

2. jagu Kindlustusandja vabatahtlik lõpetamine ja sundlõpetamine

§ 161. Kindlustusandja vabatahtlik lõpetamine

(1) Kindlustusandja võib vabatahtlikult lõpetada üksnes tingimusel, et kindlustusportfell on kehtestatud korras üle antud, kindlustuslepingud lõpetatud või kõik kindlustuslepingutest tulenevad kohustused täidetud ning tema varad on piisavad kõigi võlausaldajate õigustatud nõuete täielikuks rahuldamiseks.

(2) Kindlustusandja lõpetamise otsustamiseks üldkoosolekul esitab juhatus üldkoosolekule ülevaate kindlustusandja jooksva aasta majandustegevusest ja kindlustusandja varalisest seisundist. Ülevaates peab näitama, millise tähtaja jooksul ja milliste vahendite arvel kindlustusandja rahuldab täielikult kõigi võlausaldajate õigustatud nõuded.

(3) Kindlustusandja juhatus on kooskõlastatult nõukoguga kohustatud vähemalt 20 päeva enne üldkoosoleku päeva esitama Finantsinspektsioonile taotluse kindlustusandja vabatahtliku lõpetamise loa saamiseks koos tõenditega, et kindlustusandja vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele.

(4) Finantsinspektsioon annab kindlustusandja vabatahtliku lõpetamise loa üksnes juhul, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud.

(5) Vabatahtlikule lõpetamisele ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 163 ja § 164 lõike 1 punktis 5 sätestatut.

(6) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka Eesti kindlustusandja välisriigi filiaali ja kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali vabatahtliku lõpetamise korral.

§ 162. Kindlustusandja sundlõpetamine

(1) Finantsinspektsioon võib teha kohtule avalduse kindlustusandja sundlõpetamiseks, kui ta on kindlustusandja tegevusloa täielikult kehtetuks tunnistanud.

(2) Kindlustusandja sundlõpetamise otsustab kohus viivitamata, kuid mitte hiljem kui kolmandal tööpäeval pärast avalduse esitamist.

(3) Sundlõpetamise otsus tuleb viivitamata täita. Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata likvideerijate tegevust.

(4) Kui likvideerimismenetluse käigus ilmneb, et kindlustusandja varast ei jätku kõigi võlausaldajate tunnustatud nõuete täielikuks rahuldamiseks, peavad likvideerijad peatama oma tegevuse ja esitama pankrotiavalduse, teatades sellest eelnevalt Finantsinspektsioonile kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

(5) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali sundlõpetamise korral.

§ 163. Likvideerijatele esitatavad nõuded

(1) Likvideerijateks valitakse või määratakse vähemalt kolm kindlustusalal kogemusi omavat isikut, kellest vähemalt üks peab vastama kindlustusandja juhatuse liikme suhtes kehtestatud nõuetele.

(2) Likvideerijad peavad oma kohustuste täitmisel säilitama erapooletuse.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus sekkuda likvideerijate tegevusse ja nõuda kohtu kaudu uute likvideerijate määramist, kui on andmeid, et likvideerijate tegevus ei vasta seadusele või võlausaldajate nõudeid ei rahuldata objektiivselt.

(4) Likvideerijad saavad likvideeritava kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali arvel tasu, mis vastab nende ülesannetele, kuid mis ei ole suurem sellest, mida saavad tegutseva kindlustusandja juhatuse liikmed või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali juhataja keskmiselt. Likvideerijate abilised, sealhulgas eksperdid ja audiitorid, ei saa tasu rohkem kui tegutseva kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali vastavatel ametikohtadel töötavad isikud keskmiselt.

§ 164. Likvideerijate kohustused ja õigused

(1) Likvideerijad on kohustatud:

1) teostama kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali kõigi varade täieliku inventuuri lõpetamisotsuse jõustumise päeva seisuga;

2) avaldama kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali likvideerimismenetluse teate vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes;

3) teatama kõigile teadaolevatele võlausaldajatele likvideerimismenetlusest kirjalikult;

4) teatama kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali likvideerimisest väärtpaberite keskdepositooriumile ja pensioniregistri pidajale, kinnistusraamatu pidajale, laevakinnistusraamatu pidajale ja vajaduse korral, või kui seda näevad ette teise lepinguriigi õigusaktid, nendesarnaste registrite pidajatele teistes lepinguriikides, kus on asutatud Eesti kindlustusandja filiaalid;

5) andma kindlustusportfelli käesolevas seaduses kehtestatud korras üle, lõpetama kindlustuslepingud või täitma kõik kindlustuslepingutest tulenevad kohustused;

6) esitama tegevusaruanded ja lõppbilansi.

(2) Likvideerijate volitusi teises lepinguriigis tõendab Eesti kindlustusandja vabatahtliku lõpetamise loa või sundlõpetamise otsuse kinnitatud ärakiri koos loa või otsuse tõlkega lepinguriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest.

(3) Likvideerijatel on õigus kasutada teises lepinguriigis neid volitusi, mis neil on Eestis. Lisaks sellele võivad nad määrata ametisse isikuid, kes neid likvideerimismenetluse käigus abistavad või vajaduse korral esindavad. Oma õiguste teostamisel, kindlustusandja vara realiseerimisel ja töötajate teavitamisel peavad likvideerijad järgima vastava lepinguriigi õigusaktides sätestatut. Neil ei ole õigust kasutada oma õiguste teostamisel sunnimeetmeid ega teha otsuseid küsimustes, mis on kohtuvaidluse esemeks.

(3) Kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali määratud likvideerija teeb koostööd kolmanda riigi kindlustusandja teiste lepinguriikide filiaalide määratud likvideerijatega.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse pankrotiseaduse §-s 29 sätestatud juhul ajutise pankrotihalduri suhtes.

3. jagu Kindlustusandja pankrot

§ 165. Pankrotiseaduse kohaldamine kindlustusandja pankroti korral

(1) Kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse esitamine ja menetlemine, pankroti väljakuulutamine ning pankrotimenetlus toimuvad pankrotiseaduses sätestatud korras, arvestades käesolevas peatükis sätestatud erisusi.

§ 166. Kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse esitamine

(1) Kindlustusandjale pankrotihoiatust ei esitata.

(2) Kindlustusandja suhtes võivad pankrotiavalduse esitada Finantsinspektsioon või likvideerijad.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus esitada kindlustusandja suhtes pankrotiavaldus, kui esineb vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) kindlustusandja varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks või tehniliste eraldiste katteks;

2) Finantsinspektsiooni hinnangul on kindlustusandja muutunud või muutumas maksejõuetuks tulenevalt oma finantsseisundist.

(4) Finantsinspektsiooni poolt pankrotiavalduse esitamisele ei kohaldata pankrotiseaduse §-s 10 sätestatut.

(5) Likvideerijad esitavad kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse käesoleva seaduse § 162 lõikes 4 sätestatud tingimustel.

§ 167. Pankrotiavalduse menetlemine ja pankroti väljakuulutamine

(1) Kohus võtab Finantsinspektsiooni poolt kindlustusandja suhtes esitatud pankrotiavalduse menetlusse ja vaatab selle läbi ning kuulutab pankroti välja või jätab pankrotiavalduse rahuldamata kolme tööpäeva jooksul avalduse saamisest arvates.

(2) Kohus keeldub määrusega Finantsinspektsiooni esitatud pankrotiavaldust menetlusse võtmast, kui pankrotiavalduses ei ole põhistatud käesoleva seaduse § 166 lõikes 3 sätestatud tingimus. Finantsinspektsiooni esitatud pankrotiavalduse suhtes ei kohaldata pankrotiseaduse § 14 lõikes 1 sätestatud pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluseid.

(3) Finantsinspektsiooni poolt kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse esitamisel ei nimetata ajutist pankrotihaldurit ega kohaldata pankrotiseaduse §-de 16–26, 29 ja 30 sätteid.

(4) Likvideerijate poolt kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse esitamisel peab kohus ajutise halduri nimetamise otsustamiseks eelistungi, kuhu kutsutakse Finantsinspektsioon ja likvideerijad. Eelistungil annab Finantsinspektsioon arvamuse kindlustusandja suhtes esitatud pankrotiavalduse kohta.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud eelistungi toimumise aja otsustab kohus seitsme tööpäeva jooksul pankrotiavalduse saamisest arvates ning edastab kutsed Finantsinspektsioonile ja likvideerijatele.

(6) Kohus vaatab likvideerijate poolt kindlustusandja suhtes esitatud pankrotiavalduse läbi ja kuulutab pankroti välja, jätab avalduse rahuldamata või lõpetab menetluse raugemise tõttu pankrotiseaduse §-s 29 nimetatud alustel viie tööpäeva jooksul ajutise halduri nimetamisest arvates.

(7) Kui pankrotiavalduse on esitanud Finantsinspektsioon, kohaldatakse pankrotiseaduse § 31 lõiget 3.

§ 168. Ajutise pankrotihalduri ja pankrotihalduri nimetamine ning vabastamine

(1) Kui pankrotiavalduse esitavad likvideerijad, nimetab ajutise pankrotihalduri kohus Finantsinspektsiooni ettepanekul.

(2) Kindlustusandja pankrotihalduri nimetab kohus Finantsinspektsiooni ettepanekul. Kindlustusandja pankrotihalduri puhul ei kohaldata pankrotiseaduse §-s 61 sätestatut.

(3) Lisaks pankrotiseaduse § 22 lõikes 5 ja § 68 lõikes 1 sätestatule tuleb ajutise pankrotihalduri kirjalik aruanne ja arvamus ning pankrotihalduri kirjalik teade ja tegevusaruanne esitada ka Finantsinspektsioonile.

(4) Lisaks pankrotiseaduse §-s 68 sätestatule vabastab kohus pankrotihalduri Finantsinspektsiooni ettepanekul.

(5) Kui pankrotihaldur vabastatakse, nimetatakse uus pankrotihaldur käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras.

§ 169. Pankrotihalduri kohustused ja õigused

(1) Lisaks pankrotiseaduse §-s 55 sätestatule pankrotihaldur:

1) avaldab kindlustusandja pankrotiteate vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja kindlustusandja veebilehel;

2) võimaldab Finantsinspektsioonil, liikluskindlustuse seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondil ja Tagatisfondil tutvuda kindlustusandja pankrotimenetlust puudutava dokumentatsiooniga;

3) teatab vajaduse korral, või kui seda näevad ette teise lepinguriigi õigusaktid, kindlustusandja pankrotimäärusest äriregistri pidajale, kinnistusraamatu pidajale või nendesarnaste registrite pidajatele lepinguriigis, kus on asutatud Eesti kindlustusandja filiaal.

(2) Kindlustusandja teadaolevate võlausaldajate teavitamise suhtes ei kohaldata pankrotiseaduse § 34 lõiget 2.

(3) Teise lepinguriigi pankrotihalduri volitusi Eestis tõendab tema ametisse nimetamise otsuse kinnitatud ärakiri või lepinguriigi volitatud asutuse väljastatud muu tõend koos eestikeelse tõlkega.

(4) Teise lepinguriigi pankrotihalduril on õigus kasutada Eestis neid volitusi, mis tal on pankroti väljakuulutamise otsuse teinud lepinguriigis. Lisaks sellele võib ta määrata ametisse isikuid, kes teda pankrotimenetluse käigus abistavad või vajaduse korral esindavad. Oma õiguste teostamisel, kindlustusandja vara realiseerimisel ja töötajate teavitamisel peab pankrotihaldur järgima Eesti õigusaktides sätestatut. Tal ei ole õigust kasutada oma õiguste teostamisel sunnimeetmeid ega teha otsuseid küsimustes, mis on kohtuvaidluse esemeks.

§ 170. Pankrotitoimkond

(1) Kindlustusandja pankrotitoimkonnas on viis liiget, kellest kolm nimetab Finantsinspektsioon.

(2) Kindlustusandja pankrotimenetluses ei kohaldata pankrotiseaduse § 74 lõikes 7 sätestatut.

§ 171. Kindlustuslepingutest tulenevad nõuded

(1) Kindlustuslepingutest tulenevad nõuded, mida pankrotihaldurile ei ole esitatud määratud tähtaja jooksul, tehakse kindlaks ja loetakse kaitstuks kindlustusandja dokumentide alusel.

(1) Kindlustuslepingust tulenev nõue käesoleva jao tähenduses on summa, mille ulatuses on kindlustusandja kohustatud oma kohustust täitma vastavalt võlaõigusseaduse § 422 lõikele 1. Kindlustuslepingust tulenev nõue on ka tagasi maksmata kindlustusmakse sõlmimata või üles öeldud kindlustuslepingu korral, kui selline tehing on tehtud enne lõpetamismenetluse algatamist.

(2) Kindlustuslepingutest tulenevad nõuded rahuldatakse neile lepingutele vastava kattevara arvel eelisjärjekorras enne pankrotiseaduse § 146 lõikes 1 ja § 153 lõikes 1 nimetatud nõudeid.

(3) Kui kindlustuslepingutele vastavast kattevarast ei piisa kindlustuslepingutest tulenevate nõuete rahuldamiseks, rahuldatakse ülejäänud osa nendest nõuetest kindlustusandja muu vara arvel eelisjärjekorras enne pankrotiseaduse § 153 lõikes 1 nimetatud nõudeid.

(4) Elukindlustuslepingu kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isiku nõue rahuldatakse tema kindlustuslepingule vastava tehnilise eraldise ulatuses.

(5) Pensionilepingutele vastav kattevara ei kuulu kindlustusandja pankrotivara hulka ja selle arvel rahuldatakse üksnes pensionilepingute kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute nõuded nende pensionilepingutele vastavate tehniliste eraldiste ulatuses.

(6) Kui pensionilepingutele vastavast kattevarast ei piisa käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud nõuete rahuldamiseks, rahuldatakse ülejäänud osa nendest nõuetest koos teiste kindlustuslepingute kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute nõuetega kindlustusandja pankrotivara arvel. Pensionilepingute kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute nõudeid ei rahuldata kindlustusandja teistele elukindlustuslepingutele vastava kattevara arvel.

(7) Pensionilepingu kindlustusvõtja nõude alusel väljamaksmisele kuuluv summa kantakse üksnes kindlustusvõtja valitud uuele kindlustusandjale kindlustusvõtja uue pensionilepingu kindlustusmakseks.

(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4–7 sätestatut kohaldatakse ka teise lepinguriigi kindlustusandja pankroti korral tema Eesti filiaali sõlmitud pensionilepingute kindlustusportfelli suhtes.

(9) Investeerimisriskiga elukindlustuslepingutele vastava kattevara alusvara osa, mille puhul investeerimisrisk on kindlustusvõtjal, ei kuulu kindlustusandja pankrotivara hulka ja selle arvel rahuldatakse üksnes nimetatud investeerimisriskiga elukindlustuslepingute kindlustusvõtjate või soodustatud isikute nõuded.

(10) Kahjukindlustuslepingu lõppemisel rahuldatakse kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isiku nõue kindlustuslepingu alusel väljamaksmisele kuuluva kindlustushüvitise ulatuses ja kindlustusmakse osas, mille suhtes kindlustusrisk ei ole kantud.

(11) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1 ja 3–9 ei kohaldata edasikindlustusandja pankroti korral tema edasikindlustuslepingute suhtes.

§ 172. Tehingu tagasivõitmine ja pankrotivara müük

(1) Kindlustusandja pankrotimenetluse käigus ei kuulu tagasivõitmisele tehingud, mis on tehtud:

1) seoses kindlustusandja kindlustusportfelli üleandmisega enne kindlustusandja pankroti väljakuulutamist;

2) kindlustusandja erirežiimi ajal.

(2) Pankrotitoimkonna nõusolekul on pankrotihalduril õigus müüa korraga kogu kindlustusandja vara. Pankrotitoimkond annab oma nõusoleku üksnes juhul, kui müügist saadud tulust jätkub kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

§ 173. Kindlustusandja pankrotimenetluse lõppemise erisused

(1) Kompromissotsuse võib kindlustusandja pankrotimenetluse käigus teha ja pankrotimenetluse võlausaldajate nõusolekul lõpetada ainult Finantsinspektsiooni nõusolekul.

10. peatükk Kindlustusmaakleri ja kindlustusagendi tegevus

1. jagu Üldsätted

§ 174. Kindlustusmaakler ja kindlustusagent

(1) Kindlustusmaakler on isik, kes tegeleb tasu eest maaklerilepingu alusel kindlustuse turustamisega eesmärgiga soovitada ja vahendada kliendile sõltumatu analüüsi alusel kindlustuslepingut, mis vastab kõige paremini kliendi kindlustushuvile ja nõudmistele.

(2) Kindlustusagent on isik, kes tegeleb tasu eest agendilepingu alusel kindlustuse turustamisega ühe või mitme kindlustusandja jaoks ja huvides või sõlmib kindlustuslepinguid nende nimel ja arvel.

(2) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tasu on vastavalt maakleritasu või agenditasu ning igasugune muu majanduslik kasu, sealhulgas muu rahaline või mitterahaline hüve, mida vahendaja saab või mida talle pakutakse seoses kindlustuse turustamisega.

(3) Kindlustusmaakler ja kindlustusagent (edaspidi koos vahendaja) peavad olema kantud vahendajate nimekirja. Eesti vahendaja registrijärgne asukoht või elukoht on Eestis.

§ 175. Kindlustuse turustamise sätete kohaldamise erisus

(1) Kindlustusagendi tegevusele kohaldatakse lisaks käesoleva paragrahvi sätetele üksnes käesoleva seaduse § 5, § 174 lõikeid 2 ja 2¹, § 176, § 177 lõikeid 1 ja 2, § 179 lõiget 4, § 180 lõiget 3, § 181 lõikeid 1 ja 6, § 181¹, § 182¹ lõikeid 3 ja 4, § 195 lõiget 1, § 198 lõike 2 punkte 1–4, 8 ja 11–14 ning lõiget 2¹ ja §-e 217–220¹, 223–238, 254, 258 ning 261–264, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

1) kindlustuse turustamine ei ole kindlustusagendi peamine tegevusala;

2) tegemist ei ole krediidiasutuse ega investeerimisühinguga;

3) kindlustusleping sõlmitakse kindlustusagendi pakutava kauba või tema osutatava teenusega kaasnevate riskide kindlustamiseks ning see katab selle kauba rikke, kahjustumise või kadumise riski või reisiteenuse korral pagasi kahjustumise või kadumise riski või reisiteenusega seotud muid riske;

5) kindlustusleping ei hõlma elu- ega vastutuskindlustuse kindlustusriske, välja arvatud, kui need täiendavad pakutava toote või teenusega seotud riske hõlmavat peamist kindlustuskaitset;

6) kindlustuslepingu kindlustusmakse ei ületa proportsionaalses arvestuses 600 eurot aastas või erandina käesoleva lõike punktis 3 nimetatud teenuse puhul kuni kolmekuulise kindlustuslepingu korral 200 eurot isiku kohta.

(1) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele vastavale kindlustusagendile kohaldatakse lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule kohustust teavitada klienti mõistliku aja jooksul enne kindlustuslepingu sõlmimist ja vajaduse korral enne sõlmitud kindlustuslepingu muutmist sellest, mis liiki tasu või hüve ta seoses sõlmitava või muudetava kindlustuslepinguga saab.

(2) Selle kindlustusagendi tegevusele, kes tegutseb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustel ja vahendab ühel ajal mitme kindlustusandja konkureerivaid kindlustuslepinguid, kohaldatakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sätetele käesoleva seaduse § 198 lõike 2 punkti 10.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusagendi nimel otseselt kindlustuse turustamisega tegeleval füüsilisel isikul peavad olema käesoleva seaduse §-s 178 sätestatud kindlustusalased teadmised, mille omandamise võimaldamise eest vastutab kindlustusandja, kelle kindlustuslepinguid ta turustab ning kes rakendab selleks § 105 lõike 2 punktis 10 nimetatud korda.

§ 176. Kindlustuse turustamise ulatus

(1) Vahendaja kasutamisel võib kindlustusandja sõlmida kindlustuslepinguid üksnes vahendajate nimekirja kantud vahendaja vahendusel.

(2) Vahendaja, kes tegutseb Eestis, võib vahendada Eestis kindlustustegevuseks õigust omava kindlustusandja kindlustuslepingu sõlmimist.

(3) Vahendaja, kes tegutseb välisriigis, võib vahendada vastavas välisriigis kindlustustegevuseks õigust omava kindlustusandja kindlustuslepingu sõlmimist.

(4) Kui Eesti ei ole kindlustusriski asukohariik käesoleva seaduse § 9 tähenduses, võib vahendaja vahendada kliendile kindlustatava riski asukohariigis kindlustustegevuseks luba omava kindlustusandja kindlustuslepingut, kui nimetatud riigi õigusaktid seda lubavad.

§ 177. Vahendaja hoolsuskohustus ja tasustamise põhimõtted

(1) Vahendaja on kohustatud tegutsema lähtuvalt kliendi kindlustushuvist ja seaduses esitatud nõuetest, kindlustuslepingu keerukusastmele vastava hoolsuse ning vahendajalt eeldatava ettenägelikkuse ja pädevusega.

(1) Vahendaja võtab vajalikud meetmed, et tal oleks olemas käesoleva seaduse § 103² lõikes 5 sätestatud teave kindlustusteenuse kohta. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata võlaõigusseaduse § 427 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kindlustuslepingute korral.

(2) Vahendaja nimel otseselt kindlustuse turustamisega tegelevate füüsiliste isikute tasustamise põhimõtted, sealhulgas nende tegevusele seatud eesmärgid ja eesmärkide täitmise hindamiskriteeriumid, peavad olema kujundatud selliselt, et need ei ohustaks vahendaja kohustust tegutseda kliendi huvist lähtuvalt ega ajendaks vahendajat soovitama kliendi kindlustushuvile ja nõudmistele mittevastavat kindlustuslepingut.

(3) Kui vahendaja turustab käesoleva seaduse § 222 lõikes 1 nimetatud investeerimisriskiga elukindlustuslepingut või sellega komplektis käesoleva seaduse § 182¹ lõikes 1 nimetatud kõrvallepingut, peab ta tasustamise põhimõtete kehtestamisel ja lepingu turustamisega seoses pakutavate või saadavate tasude hindamisel võtma muu hulgas arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/97 artikli 29 lõike 4 alusel vastu võetud komisjoni delegeeritud määruses sätestatut.

§ 178. Nõuded kindlustusalastele teadmistele

(1) Käesolevas seaduses sätestatud juhtudel peavad vahendaja nimel otseselt kindlustuse turustamisega tegeleval füüsilisel isikul ja vahendaja juhatuse liikmel olema oma tegevuse ulatusele vastavad kindlustusalased teadmised ja finantsalane kompetentsus.

(2) Kindlustusalased teadmised käesoleva peatüki tähenduses hõlmavad teadmisi:

1) kindlustusturust ning elukindlustuslepingu vahendamisel finantsteenuste turust ja Eesti pensionisüsteemi põhimõtetest;

2) vahendatava kindlustustegevuse liigi või alaliigi olemusest;

3) kliendi kindlustushuvi ja kindlustuslepingule esitatavate nõudmiste väljaselgitamisest;

5) vahendaja tegevusega seotud üldistest eetikanormidest ning huvide konflikti tuvastamise, vältimise ja maandamise põhimõtetest;

6) turustatava kindlustuslepingu tingimustest, sealhulgas kindlusriskidest ning lepinguga seotud piirangutest ja välistustest, ning elukindlustuslepingu korral garanteeritud hüvitise suuruse kujunemisest;

9) nõuete käsitlemisest kindlustusjuhtumi toimumisel;

9¹) kaebuste menetlemisest;

10) kindlustust ja kindlustuse turustamist, sealhulgas isikuandmete kaitset, reguleerivatest seadustest.

(2) Kui vahendaja turustab käesoleva seaduse § 222 lõikes 1 nimetatud investeerimisriskiga elukindlustuslepingut, peavad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutel olema lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule teadmised kliendi kantavate finantsriskide ja investeerimisvõimaluste kohta.

(3) Vahendaja nimel otseselt kindlustuse turustamisega tegelev füüsiline isik ja vahendaja juhatuse liige peavad hoidma oma teadmisi ning oskusi pidevalt tasemel, mis tagab käesolevas seaduses sätestatud kindlustuse turustamise nõuete täitmise.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatu tagamiseks rakendab kindlustusmaakler käesoleva seaduse § 186 lõike 2 punktis 16 nimetatud korda, võttes arvesse turustatavate kindlustusteenuste omadusi, isikute tegevuse ulatust ja töö iseloomu. Kindlustusmaakler dokumenteerib nimetatud korra rakendamisega seotud üksikasjad ning säilitab ja ajakohastab neid dokumente.

(5) Kindlustuse turustamisega tegelev füüsiline isik on kohustatud osalema kindlustusmaakleri tagatud koolitusel ettenähtud ulatuses ja korras.

§ 179. Vahendaja kohustuslik vastutuskindlustusleping

(1) Kindlustuse turustamisest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks peab vahendaja sõlmima kohustusliku vastutuskindlustuslepingu järgmistel tingimustel:

1) kindlustusjuhtumiks on vahendaja või tema esindaja poolt kindlustuse turustamisest tuleneva kohustuse rikkumisega varalise kahju tekitamine turustatud kindlustuslepingu järgsele kindlustusvõtjale, kindlustatule või soodustatud isikule;

2) kindlustussumma on vähemalt 1 564 610 eurot ühe kindlustusjuhtumi kohta ja 2 315 610 eurot aastas kõigi esitatud nõuete kohta;

3) kindlustuskaitse kehtib vähemalt Euroopa Majanduspiirkonnas;

4) kindlustuskaitse kehtib kahjude kohta, mille tekkimise põhjuseks olnud sündmus või tegu leidis aset kindlustusperioodi jooksul või mille nõue esitatakse kindlustusperioodi jooksul, kui kindlustusleping katab vahendaja varalise vastutuse kuni lepingust tuleneva nõude aegumistähtaja möödumiseni;

5) kindlustuslepingule kohaldatakse Eesti õigust.

(2) Käesoleva seaduse alusel sõlmitud vastutuskindlustusleping ei pea katma kahju, mis:

1) tekib kindlustuse turustamisest tuleneva kohustuse tahtliku rikkumise tõttu;

2) on vahendaja vastutuskindlustuslepinguid sõlmivate kindlustusandjate kindlustustingimuste kohaselt tavaliselt välistatud tulenevalt rahvusvahelisest kindlustus- ja edasikindlustuspraktikast.

(3) Vastutuskindlustuslepingu asemel võib vahendaja käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise tagamiseks sõlmida kindlustusandjaga või krediidi- või finantseerimisasutusega garantiilepingu, mis peab olema samaväärne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatuga.

(4) Vahendaja kohustusliku vastutuskindlustuslepingu sõlmimise kohustust ei ole kindlustusagendil. Tema poolt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud kahju tekitamise eest vastutab kahjustatud isiku ees kindlustusandja, kelle kindlustuslepingut kindlustusagent vahendas.

§ 180. Vahendaja vara lahusus

(1) Kindlustusmaakler on kohustatud hoidma kliendi poolt vahendajale makstud kindlustusandjale kuuluvad kindlustusmaksed eraldi kontol.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kontol olevaid vahendeid ei või kindlustusmaakler kasutada oma majandustegevuses, need ei kuulu vahendaja pankrotivarasse ja neile ei saa pöörata sissenõuet täitemenetluses kindlustusmaakleri vastu.

(3) Kliendi poolt vahendajale tasutud kindlustusmaksed loetakse kindlustusandjale tasutuks olenemata sellest, kas vahendaja on need kindlustusandjale edastanud või mitte. Kui kindlustusandja maksab kindlustushüvitist vahendaja kaudu, loetakse hüvitis väljamakstuks, kui kindlustatu või soodustatud isik on hüvitise kätte saanud.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui kindlustusmakse on tasunud kolmas isik võlaõigusseaduse §-s 455 sätestatu kohaselt.

§ 181. Kliendi isikuandmete töötlemine ja teavitamise vorm

(1) Kindlustusagendile kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 217–220¹ kindlustusandja suhtes sätestatut.

(4) Kindlustusmaaklerile kohaldatakse käesoleva seaduse § 218 lõike 1 punktis 1 kindlustusandja suhtes sätestatut.

(5) Kindlustusmaakleril on õigus isikuandmeid säilitada kuni kliendiga sõlmitud lepingust või seadusest tuleneva nõude aegumistähtaja möödumiseni, kui seaduses ei sätestata teisiti.

(6) Käesoleva seaduse §-des 192 ja 198 nimetatud teave tuleb kliendile esitada vastavalt võlaõigusseaduse §-s 430 sätestatule. Muu hulgas esitatakse käesoleva seaduse § 192 lõike 2 punktides 2 ja 5¹ ning § 198 lõike 2 punktis 5 ja lõikes 2¹ sätestatud hinnang investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivuse kohta ning kahjukindlustuse teabedokument püsival andmekandjal, arvestades võlaõigusseaduse § 55¹ lõikes 7 ja § 430 lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatut.

§ 181¹. Nõuded vahendaja digitaalsele tegevuskerksusele

(1) Vahendaja järgib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2022/2554 sätestatud nõudeid.

(2) Tõsistest info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud intsidentidest ja küberohtudest teavitamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 105¹ sätestatut.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata mikroettevõtjast ja väikeettevõtjast vahendajale ega keskmise suurusega vahendajale.

§ 182. Vahendaja tegevuse edasiandmine ning kolmanda isiku abi kasutamine

(1) Käesolevast seadusest tulenevate kohustuste paremaks täitmiseks võib vahendaja oma tegevusega seotud tegevusi edasi anda (edaspidi tegevuse edasiandmine), kui on täidetud käesolevast seadusest tulenevad nõuded ja kui:

1) ei kahjustata kliendi huve;

2) ei takistata vahendaja tegevust ja tema kohustuste täitmist vajalikul tasemel;

3) ei takistata vahendaja üle järelevalve teostamist;

4) on tagatud, et isikul, kellele tegevus edasi antakse, on vajalikud teadmised ja oskused, mis võimaldavad võetud kohustusi täita;

5) ei põhjustata olukorda, kus vahendaja ei tegele reaalselt kindlustuse turustamisega.

(2) Vahendaja on kohustatud hindama igakülgselt ja põhjalikult tegevuse edasiandmise vajalikkust ja vastavust käesolevas paragrahvis sätestatule.

(3) Tegevuse edasiandmisel peab vahendaja selle isiku valikul, kellele tegevus edasi antakse, hindama tema pädevust ja sobivust edasiantud tegevuse täitmiseks.

(4) Vahendajal on õigus isikult, kellele ta on oma tegevuse edasi andnud, saada edasiantud tegevuse kohta ammendavat teavet ning edasiantud tegevusega seoses anda samale isikule kohustuslikke juhiseid.

(5) Vahendaja esitab Finantsinspektsiooni nõudmisel tegevuse edasiandmise lepingu olemasolul selle koopia ja analüüsi selle kohta, kuidas tegevuse edasiandmine vastab käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele.

(6) Kindlustusmaakler jääb tegevuse edasiandmise korral täielikult vastutavaks edasiantud tegevuse nõuetekohase täitmise eest. Tegevuse edasiandnud kindlustusagendile käesolevas seaduses sätestatud nõuete täitmise eest vastutab kindlustusandja, kelle esindajana kindlustusagent tegutseb.

(7) Kindlustuse turustamist ei või edasi anda.

(8) Kindlustusmaakleril on lubatud kasutada kindlustuse turustamisel kolmanda isiku abi üksnes siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

1) kolmas isik on kindlustusmaakler või kindlustusmaakleri kindlustuse turustamiseks vajalik ekspert;

2) täidetud on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused;

3) kliendi juhistest, kindlustusriski eripärast, kindlustusandjate pakkumuste vähesusest või nende puudumisest või muust sarnasest põhjusest tulenevalt ei ole kolmanda isiku abi kasutamata võimalik mõistlikke jõupingutusi tehes ja kindlustusmaaklerilt oodatavat hoolsust rakendades turustada kliendi kindlustushuvile ja nõudmistele vastavat kindlustuslepingut.

(9) Kindlustusagendil on lubatud kasutada kindlustuse turustamisel kolmanda isiku abi üksnes järgmistel tingimustel:

1) kolmas isik on kindlustusagent või kindlustusagendi kindlustuse turustamiseks vajalik ekspert;

2) täidetud on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused.

§ 182¹. Kindlustuslepingu komplektis pakkumise nõuded

(1) Kui vahendaja pakub kindlustuslepinguga komplektis sama lepingu alusel või kindlustuslepinguga koos sõlmitava eraldi lepingu alusel (edaspidi komplektis pakkumine) lisaks muud toodet või teenust, peab ta teavitama klienti, kas ta pakub kliendile kindlustuslepingut ja toote pakkumise või teenuse osutamisega seotud lepingut (edaspidi kõrvalleping) ka eraldi, esitades viimasel juhul kliendile kindlustuslepingu ja kõrvallepingu asjakohase kirjelduse koos kulude ja tasude ülevaatega.

(2) Kui kliendile pakutakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul kindlustuslepingut ja kõrvallepingut eraldi, kuid mitte samadel tingimustel kui komplektis, peab vahendaja esitama kliendile selgituse, kuidas kindlustusleping ja kõrvalleping kombineerituna mõjutavad riske ja kindlustuskaitse ulatust võrreldes eraldi kindlustuslepingu sõlmimisega.

(3) Kui vahendaja pakub mis tahes toote pakkumise või teenuse osutamisega seotud lepinguga (edaspidi põhileping) komplektis lisaks kindlustuslepingut, ei tohi vahendaja teha põhilepingu pakkumist sõltuvaks kindlustuslepingu sõlmimisest ning kliendil peab olema võimalik sõlmida üksnes põhileping.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata, kui kindlustuslepingut pakutakse komplektis väärtpaberituruseaduse § 43 lõikes 1 sätestatud investeerimisteenuse või -tegevusega, võlaõigusseaduse § 402 lõikes 2 nimetatud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu või võlaõigusseaduse § 709 lõikes 4 nimetatud maksekontoga.

(5) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata, kui kindlustuslepingut pakutakse komplektis teise kindlustuslepinguga või kui ühe kindlustuslepinguga on kaetud erinevad kindlustusriskid.

(6) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata edasikindlustuse turustamisel.

2. jagu Kindlustusmaakler

§ 183. Kindlustusmaakleri ärinimi ja kaubamärk

(1) Kindlustusmaakleri ärinimes peab sisalduma sõna „kindlustusmaakler” eesti keeles või võõrkeeles.

(2) Juriidilise isiku, kes ei ole kindlustusmaakler, ärinimi ega kaubamärk ei või sisaldada eesti keeles ega võõrkeelses vastes sõna „kindlustusmaakler” eraldi sõnana ega sõnaühendis.

(3) Kindlustusmaakler võib oma kaubamärgis kasutada sõna „kindlustus” tingimusel, et sellise kaubamärgi kasutamine ei ole eksitav ning kaubamärki kasutatakse koos viitega kindlustusmaakleri tegevusele.

(4) Käesoleva paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata kindlustusmaaklereid ühendava mittetulundusühingu suhtes.

§ 184. Kindlustusmaakleri lojaalsuskohustus

(1) Kindlustusmaakler peab oma tegevuses rakendama kõiki meetmeid, mis tagavad kliendi huvide parima kaitse.

(2) Kindlustusmaakler peab vältima kliendi huvidega vastuolus olevaid kindlustusmaakleri tegevusest väljuvaid tegevusi ning vältimatu huvide konflikti puhul tegutsema kliendi huvidest lähtudes.

(3) Kindlustusmaakleril on keelatud samal ajal osutada kindlustuse turustamist mitmele kliendile sama eseme kindlustamiseks sama riski vastu, kui nende klientide huvide vastuolu on selle eseme kindlustamisega seoses mõistlikult eeldatav.

(4) Kindlustusmaakleril on keelatud sõlmida kindlustusandjaga kokkuleppeid või täita kindlustusandja juhiseid, mille alusel kindlustusandja annab kindlustusmaaklerile õiguse määrata iseseisvalt kindlustusmakse suurus sõltuvalt teise kindlustusandja või teiste kindlustusandjate kindlustusmaksete suurusest.

§ 185. Kindlustusmaakleri tegevuse ulatus

(1) Kindlustusmaakleri põhitegevus peab olema käesoleva seaduse § 174 lõikes 1 sätestatud kindlustusmaakleri tegevus. Kindlustusmaakleri tegevus on põhitegevus, kui kindlustusmaakler saab sellest suurema osa oma tulust.

(2) Kindlustusmaakler võib kindlustusmaakleri tegevuse kõrval tegeleda ka muu tegevusega, kui see:

1) ei kahjusta kindlustusmaakleri tegevust ega ole sellise kahjustamise ohtu;

2) ei kahjusta klientide huve ega ole huvide kahjustamise ohtu;

3) on juriidilisest isikust kindlustusmaakleril tema põhitegevusest struktuuriliselt ning isikuliselt eraldiseisev ja sõltumatu;

4) on vastavuses kindlustusmaakleri teadmiste ja oskustega, ei kahjusta tema finantsseisundit ega sea kahtluse alla tema sõltumatust ja objektiivsust;

5) ei ole kindlustusagendi tegevus.

(3) Muu tegevusega tegelemisel peab kindlustusmaakler tagama, et kindlustusmaakleri tegevuses kogutud andmeid ei kasutata muus tegevuses ilma kliendi eelneva nõusolekuta.

§ 185¹. Kindlustusteenuse sihtturule pakkumise nõuded

(1) Kindlustusmaaklerile kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 103² kindlustusandja kohta sätestatut, kui kindlustusmaakler on kindlustusteenuse väljatöötaja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/97 artikli 25 lõike 2 alusel vastu võetud komisjoni delegeeritud määruse tähenduses.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul peab kindlustusmaakler iga kord, enne kui kindlustusteenust pakutakse sihtturule esimest korda või kindlustusteenuses tehakse olulisi muudatusi, rakendama käesoleva seaduse § 186 lõike 2 punktis 17 nimetatud kindlustusteenuse väljatöötamise ja teenuses oluliste muudatuste tegemise korda. Kindlustusmaakler rakendab nimetatud korda proportsionaalselt ja kooskõlas kindlustusteenuse laadiga.

§ 186. Kindlustusmaakleri sise-eeskirjad

(1) Kindlustusmaakler on kohustatud kehtestama sise-eeskirjad, mis tagavad kindlustusmaakleri ning selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavuse õigusaktidele ja põhikirjale.

(2) Kindlustusmaakleri sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas:

1) maaklerilepingu sõlmimise kord;

2) kliendi kindlustushuvi väljaselgitamise kord;

3) kliendile piisava arvu kindlustuspakkumuste esitamise ja talle parima kindlustuspakkumuse soovitamise kord;

4) kindlustusmaakleri tasustamisega seotud huvide konflikti maandamise ja vältimise kord;

5) kliendile kindlustuslepingute kohta esitatava lepingueelse teabe ja lepingu kestel esitatava teabe esitamise kord;

5¹) kindlustusmaakleri suurust ja struktuuri ning äritegevuse iseloomu, ulatust ja keerukust arvesse võttes õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, et tuvastada, maandada ja vältida kindlustuse turustamisel kindlustusmaakleri, sealhulgas selle juhatuse liikme ja töötaja või kontrollsuhet omava isiku huvide konflikti kindlustusmaakleri kliendi huvidega ja klientide omavahelist huvide konflikti;

6) kindlustusmaakleri huvide ning kindlustusmaakleri juhtide ja töötajate isiklike majanduslike huvide konflikti vältimise kord, sealhulgas huvide konflikti vältimise kord konsolideerimisgrupi sees, kui kindlustusmaakler kuulub konsolideerimisgruppi;

7) kindlustusmaakleri juhatuse liikmete ja töötajate tasustamise alused ning meetmed tasustamisega seotud huvide konflikti maandamiseks ja vältimiseks, samuti nende põhimõtete järgimise kontrollimise protseduur;

8) kindlustusmaaklerile kindlustuslepingu turustamisel esitatavate nõuete täitmise tagamise kord vastavalt käesoleva seaduse §-s 192 sätestatule;

9) vara lahususe nõude täitmise kord vastavalt käesoleva seaduse §-s 180 sätestatule;

10) kindlustusmaakleri tegevusega seotud tegevuste edasiandmise ja kliendi käsundi täitmisel kolmanda isiku abi kasutamise kord vastavalt käesoleva seaduse §-s 182 sätestatule;

11) kindlustuse turustamise ja muu tegevuse lahususe tagamise kord vastavalt käesoleva seaduse §-s 185 sätestatule;

12) kliendi ees lojaalsus- ja hoolsuskohustuse täitmise tagamise kord;

13) nõuded info- ja kommunikatsioonitehnoloogilise korralduse, infoturbe tagamise ja talitluspidevuse kohta, mis peavad asjakohasel juhul olema kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2022/2554 sätestatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia riskide juhtimise nõuetega;

14) sisemised protseduurireeglid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks, sealhulgas tegevusjuhis juhuks, kui avastatakse rahvusvahelise sanktsiooni seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud tunnustele vastav olukord;

15) Finantsinspektsioonile andmete esitamise ja teabe avalikustamise kord;

16) kindlustuse turustamisega vahetult seotud isiku ja kindlustusmaakleri juhatuse liikme teadmiste ja oskuste hindamise ning turustamisega vahetult seotud isikule aastas vähemalt 15 tunni ulatuses kindlustusalase koolituse tagamise kord;

17) kindlustusteenuse väljatöötamise ja teenuses oluliste muudatuste tegemise kord käesoleva seaduse § 185¹ rakendamiseks.

(3) Kindlustusmaakler kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8 teavituskanali, mis võimaldab sõltumatut õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.

§ 187. Kindlustusmaakleri vahendajate nimekirja kandmine

(1) Vahendajate nimekirja kandmiseks esitab kindlustusmaakler Finantsinspektsioonile kirjaliku avalduse ning järgmised andmed ja dokumendid:

1) kindlustusmaakleri põhikiri, tegutseva äriühingu puhul ka üldkoosoleku otsus põhikirja muutmise kohta ja põhikirja muudetud tekst;

2) äriühingust kindlustusmaakleri asutamise puhul asutamislepingu või -otsuse notariaalselt kinnitatud ärakiri ja krediidiasutuse teatis aktsia- või osakapitali sissemaksmise kohta;

3) aktsionäride või osanike nimekiri, milles on toodud iga aktsionäri või osaniku nimi, registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ning andmed iga aktsionäri või osaniku sissemakse suuruse, aktsiate või osade ja häälte arvu kohta;

4) selle kindlustusandja ärinimi, kelles kindlustusmaakler omab olulist osalust, ja osaluse suurus;

4¹) kindlustusmaakleriga märkimisväärses seoses oleva isiku nimi, registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg;

4²) teave selle kohta, et kindlustusmaakleris vähemalt kümneprotsendilise osaluse omamine või märkimisväärne seos kindlustusmaakleril mis tahes isikuga ei takista tema üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist;

5) andmed kindlustuse turustamise eest vastutava juhatuse liikme kohta, mis sisaldavad nimetatud isiku nime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega, elukohta, hariduskäigu kirjeldust ning viimase viie aasta töö- ja ametikohtade täielikku loetelu;

6) kinnitus, et kindlustusmaakleri juhatuse liige vastab seaduses sätestatud nõuetele ja puuduvad käesoleva seaduse § 191 lõigetes 2 ja 4 nimetatud asjaolud, mis välistavad juhatuse liikmeks olemise õiguse;

7) kinnitus, et kindlustusmaakleri juhatuse liikmel, kes vastutab kindlustuse turustamise eest, on kindlustusalase või muu finantsteenuse alase töö kogemus ja käesoleva seaduse §-s 178 sätestatud kindlustusalased teadmised;

8) käesolevas seaduses sätestatud tingimustele vastav kehtiv kindlustusmaakleri vastutuskindlustuslepingu või kindlustusandja või krediidi- või finantseerimisasutuse garantiilepingu pakkumus;

9) kindlustusmaakleri teenuse osutamise sise-eeskirjad või nende projekt;

10) füüsilisest isikust taotleja kohta käesoleva seaduse § 188 lõikes 4 nimetatud andmed;

11) äriühingust taotleja kohta käesoleva seaduse § 188 lõikes 5 nimetatud andmed.

(2) Taotleja peab viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni muudatustest käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes ja dokumentides muudatuse tinginud asjaolust teadasaamisest või andmete ja dokumentide muutmisest arvates.

§ 188. Kindlustusmaakleri vahendajate nimekirja kandmise ja sellest keeldumise otsus

(1) Finantsinspektsioon kannab taotleja vahendajate nimekirja, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning esitatu põhjal saab veenduda, et kindlustusmaakleril on kindlustuse turustamiseks piisavad vahendid ja suutlikkus ning klientide huvid on piisavalt kaitstud.

(2) Otsuse vahendajate nimekirja kandmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul kõigi nõutud andmete ja dokumentide esitamisest arvates. Taotlejat teavitatakse tehtud otsusest viivitamata.

(3) Finantsinspektsioon kannab taotleja vahendajate nimekirja viivitamata pärast vastava otsuse tegemist ja käesoleva seaduse §-s 179 sätestatud tingimustele vastava kehtiva vastutuskindlustuslepingu või garantiilepingu koopia saamist.

(4) Füüsilisest isikust taotleja kohta kantakse vahendajate nimekirja nimi, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ja kontaktandmed, sealhulgas elektronposti aadress.

(5) Äriühingust taotleja kohta kantakse vahendajate nimekirja ärinimi, registrikood, asukoha aadress, kontaktandmed, sealhulgas elektronposti aadress ja veebilehe aadress selle olemasolul, ning kindlustuse turustamise eest vastutava juhatuse liikme nimi.

§ 189. Kindlustusmaakleri vahendajate nimekirja kandmisest keeldumise alused

(1) Finantsinspektsioon võib keelduda kindlustusmaakleri vahendajate nimekirja kandmisest, kui:

1) taotleja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

2) taotleja juhatuse liige ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele;

3) taotlejal puudub kehtiv käesoleva seaduse tingimustele vastav vastutuskindlustuslepingu või kindlustusandja või krediidi- või finantseerimisasutuse garantiilepingu pakkumus;

4) taotleja esitatud vastutuskindlustuslepingu või kindlustusandja või krediidi- või finantseerimisasutuse garantiilepingu pakkumuses märgitud tingimused ei taga Finantsinspektsiooni hinnangul piisaval määral kindlustusmaakleri tekitatud varalise kahju hüvitamist;

5) selle kolmanda riigi, kus on asutatud isik, kellega kindlustusmaakleril on märkimisväärne seos, õigusaktidest tulenevad nõuded või õigusaktide rakendamine takistaksid kindlustusmaakleri üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist.

§ 190. Kindlustusmaakleri vahendajate nimekirjast kustutamine

(1) Finantsinspektsioon kustutab kindlustusmaakleri vahendajate nimekirjast järgmistel juhtudel:

1) kindlustusmaakler taotleb enda vahendajate nimekirjast kustutamist;

2) füüsilisest isikust kindlustusmaakleri surma korral või juriidilisest isikust kindlustusmaakleri lõppemisel.

(2) Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud alusel kindlustusmaakleri kustutamisest vahendajate nimekirjast, kui tema hinnangul võib kustutamine kahjustada klientide huve.

(3) Finantsinspektsioon võib kustutada kindlustusmaakleri vahendajate nimekirjast, kui:

1) kindlustusmaakler ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele;

2) kindlusmaakleri juhatuse liige ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele;

3) kindlustusmaakler on korduvalt või olulisel määral rikkunud käesolevat seadust, tema tegevus või tegevusetus ei vasta heale äritavale või klientide huvid ei ole maakleri tegevusest või tegevusetusest tulenevate riskide eest piisavalt kaitstud.

§ 191. Kindlustusmaakleri juhtidele ja töötajatele esitatavad nõuded

(1) Kindlustusmaakleri juhatuse liikmel ja otseselt kindlustuse turustamisega tegeleval füüsilisel isikul peavad olema laitmatu ärialane maine ja käesoleva seaduse §-s 178 sätestatud kindlustusalased teadmised.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku ärialane maine ei ole laitmatu eeskätt, kui:

1) tema tegevus või tegevusetus on kaasa toonud kindlustusandja, kindlustusvahendaja, krediidiasutuse, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, investeerimisfondi või väärtpaberituru kutselise osalise pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel;

2) talle on määratud karistus esimese astme kuriteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;

3) talle on määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;

4) tema suhtes kehtib seaduses või kohtulahendis ettenähtud ärikeeld, teataval ametikohal töötamise või tegutsemisalal tegutsemise keeld või ettevõtluskeeld;

5) tema tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama kindlustusmaakleri tegevust selliselt, et klientide huvid oleksid piisavalt kaitstud;

6) ta on esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata.

(3) Otseselt kindlustuse turustamisega tegeleva füüsilise isiku laitmatu ärialase maine kontrollimise kohustus on kindlustusmaakleril.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikuna tegutsedes ei või samal ajal tegutseda füüsilisest isikust kindlustusagendina või äriühingust kindlustusagendi juhatuse liikmena või olla kindlustusagendi töötaja.

(5) Kindlustusmaakleri juhatuse liikmel, kes vastutab kindlustuse turustamise eest, peab lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatule olema kindlustusalase või muu finantsteenuse alase töö kogemus.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik ei või teha tehinguid ega sõlmida kokkuleppeid, millest tulenevalt ei ole kindlustusmaakleril võimalik täita käesoleva seaduse §-s 177 sätestatud hoolsuskohustust või §-s 184 sätestatud lojaalsuskohustust.

(7) Finantsinspektsioon teavitab kindlustusmaakleri nimekirja kandmisel ja edaspidi lepinguriigi finantsjärelevalveasutust käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 5 sätestatust, kui see on asjakohane kindlustuse turustamise järelevalvega seotud ülesannete täitmiseks.

§ 192. Kindlustusmaaklerile kindlustuslepingu turustamisel esitatavad nõuded

(1) Kindlustusmaakler peab mõistliku aja jooksul enne maaklerilepingu sõlmimist:

1) teatama kliendile oma ärinime ja kontaktandmed;

2) teatama kliendile, et ta tegutseb kliendi huvidest lähtuvalt, turustades talle kindlustuslepinguid sõltumatu analüüsi alusel;

3) viitama vahendajate nimekirjale, kuhu ta on Finantsinspektsiooni poolt kantud, ning võimalusele tema kohta tehtud kannet kontrollida;

4) teatama kliendile kindlustusandja nime, kui ta omab selles kindlustusandjas olulist osalust, samuti kindlustusandja või kindlustusandja emaettevõtja nime, kes otseselt või kaudselt omab kümne või enama protsendi ulatuses tema aktsiaid, osasid või aktsiate või osadega määratud hääli või muud õigust, mis annab võimaluse mõjutada tema juhtimist;

5) avaldama kliendile maakleritasu arvutamise alused;

6) avaldama kliendile, kas teda tasustab klient või kliendi eest kindlustusandja;

7) esitama kliendile oma kehtiva vastutuskindlustuslepingu järgse kindlustusandja või garantiilepingu järgse garantiiandja ärinime ja kontaktid;

8) tegema kliendile teatavaks kindlustusmaakleri tegevuse kohta kaebuse esitamise korra, sealhulgas kindlustusmaakleri tegevuse üle järelevalvet teostava pädeva asutuse aadressi.

(2) Kindlustusmaakler peab iga kord enne kindlustuslepingu sõlmimist ja vajaduse korral ka enne sõlmitud kindlustuslepingu muutmist mõistliku aja jooksul:

1) selgitama kliendi antud teabe alusel välja tema kindlustushuvi ja nõudmised kindlustuslepingule;

2) hindama investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamisel käesoleva seaduse §-s 222 sätestatud ulatuses ja korras lepingu sobivust kliendile, välja arvatud § 222¹ lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhtudel;

3) esitama kliendile investeerimisriskiga elukindlustuslepingu, välja arvatud täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu korral põhiteabedokumendi vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente (ELT L 352, 09.12.2014, lk 1–23), artiklitele 13 ja 14, seejuures ei ole lubatud rõhutada investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sõlmimisest saadavat võimalikku kasu, kui samal ajal ei viidata selgelt selle lepingu sõlmimisega seotud riskidele;

3¹) esitama kliendile investeerimisriskiga täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu korral andmed kindlustuslepingu aluseks oleva alusvara olemuse ja sellega seotud riskide kohta, mis võimaldavad kindlustusvõtjal teha igakülgselt kaalutud investeerimisotsuse, seejuures ei ole lubatud rõhutada investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sõlmimisest saadavat võimalikku kasu, kui samal ajal ei viidata selgelt selle lepingu sõlmimisega seotud riskidele;

4) pensionilepingu turustamisel teavitama klienti kogumispensionide seaduse §-s 50 sätestatud andmetest ja põhimõtetest;

5) esitama kliendile piisava hulga kindlustusandjate pakkumuste hulgast vähemalt kolme kindlustusandja pakkumused, välja arvatud, kui tulenevalt kliendi juhisest, kindlustusriski eripärast, kindlustusandjate pakkumuste vähesusest või muust sellesarnasest põhjusest ei ole see mõistlikke pingutusi tehes ja kindlustusmaaklerilt oodatavat hoolsust rakendades võimalik;

5¹) esitama kliendile kahjukindlustuse korral käesoleva lõike punktis 5 nimetatud iga pakkumusega koos käesoleva seaduse § 103² lõikes 6 nimetatud teabedokumendi;

6) soovitama kliendile käesoleva lõike punktis 5 nimetatud pakkumuste põhjal kindlustuslepingut, mis vastab kõige paremini tema kindlustushuvile ja nõudmistele;

7) põhjendama kliendile antud nõuandeid ja soovitusi põhjalikkusega, mis vastab kindlustuslepingu keerukusele ja kliendi tüübile, sealhulgas põhjendama kliendile käesoleva lõike punktis 5 nimetatud juhul vähem kui kolme kindlustusandja pakkumuse esitamist, et klient saaks teha kindlustuslepingu sõlmimise kohta teadliku otsuse;

8) tutvustama kliendile sõlmitava kindlustuslepingu tingimusi, sealhulgas kindlustusmaksete suurust ning lepinguga seotud piiranguid ja välistusi;

9) teavitama klienti hüvitamise põhimõtetest kindlustusjuhtumi toimumisel ja viitama, kuhu võib kindlustuslepingu alusel esitada nõude;

9¹) esitama kliendile kliendi poolt koos kindlustusmaksetega maksmisele kuuluvate tasude ning kõigi teiste kindlustusandja poolt väljamaksmisele kuuluvaid summasid mõjutavate tasude liigid ja nende suurused;

9²) teavitama elukindlustuslepingu turustamisel klienti võlaõigusseaduse § 428 lõike 2 punktides 1–3, 4³, 5 ja 6 ning lõikes 2¹ sätestatud teabest;

9³) teavitama klienti kindlustusühistu kindlustuslepingu turustamisel kindlustusühistu liikmesusega seotud asjaoludest, sealjuures, kui kindlustusühistu põhikirja kohaselt peab klient olema selle liige, tegema kindlaks kliendi liikmesuse ning teavitama teda sellest, et kindlustuslepingu saab sõlmida üksnes pärast kindlustusühistu liikmeks astumist;

9⁴) esitama kliendile sidevahendi kaudu kindlustuslepingu turustamisel võlaõigusseaduse § 54¹ lõikes 5 sätestatud teabe sama paragrahvi lõike 8 kohaselt;

10) teavitama klienti maakleritasu suurusest, sealhulgas kindlustusandjalt saadava maakleritasu suurusest iga turustatava kindlustuslepingu kohta eraldi;

11) huvide konflikti olukorras avaldama kliendile võimaliku huvide konflikti üldise laadi ja konflikti allika;

13) esitama kliendile teabe kohtuvälise lahendamise üksuse kohta, kelle poole klient võib pöörduda kindlustuslepingut puudutava vaidluse lahendamiseks;

14) konsulteerima klienti muudes kindlustuslepinguga seotud küsimustes.

(2) Kliendile ei pea esitama käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teavet, mis juba sisaldub sama lõike punktis 5¹ nimetatud teabedokumendis.

(2) Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamisel ei või kindlustusmaakler piirduda ainult temaga märkimisväärses seoses olevate kindlustusandjate pakkumustega ega investeerimisriskiga elukindlustuslepingu alusvara puhul vaid selliste väärtpaberite pakkumisega, mille on emiteerinud kindlustusmaakleriga märkimisväärses seoses olevad ettevõtjad.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1–2¹ ei kohaldata võlaõigusseaduse § 427 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kindlustuslepingute turustamisele.

§ 193. Kindlustusmaakleri aruandlus

(1) Kindlustusmaakler ja välisriigi kindlustusmaakleri Eesti filiaal peavad Finantsinspektsioonile esitama aruandeid.

(2) Kindlustusmaakleri ja välisriigi kindlustusmaakleri Eesti filiaali aruannete sisu, vormi ning esitamise korra kehtestab

määrusega.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda täiendavalt aruandeid ja teavet, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti aruandeid ja teavet kindlustusmaakleri osutatavate teenuste kohta, mis on vajalikud Finantsinspektsiooni ülesannete täitmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 alusel.

(4) Kindlustusmaakleri juhatuse liikmed vastutavad kindlustusmaakleri majandustegevuse ja finantsseisundi kohta avalikustatava ja Finantsinspektsioonile esitatava teabe õigsuse ja õigeaegse esitamise eest.

(5) Kindlustusmaakler teeb majandusaasta aruande kättesaadavaks oma asukohas ja veebilehel selle olemasolul kahe nädala jooksul pärast üldkoosolekul kinnitamist, kuid hiljemalt majandusaastale järgneva aasta 1. mail.

3. jagu Kindlustusagent

§ 194. Kindlustusagendi ärinimi ja kaubamärk

(1) Äriühingust kindlustusagendi (edaspidi kindlustusagentuur) ärinimes peab sisalduma sõna „kindlustus” eesti keeles või võõrkeeles.

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata kindlustusagentuurile, kelle jaoks kindlustuse turustamine on kõrvaltegevus.

(3) Kindlustusagent võib oma kaubamärgis kasutada sõna „kindlustus” tingimusel, et sellise kaubamärgi kasutamine ei ole eksitav ning kaubamärki kasutatakse koos viitega kindlustusagendi tegevusele.

§ 195. Kindlustusagendi vahendajate nimekirja kandmine ja sellest keeldumine

(1) Kindlustusagendi kannab vahendajate nimekirja kindlustusandja, keda ta esindab, või seaduses sätestatud juhtudel Finantsinspektsioon.

(2) Kindlustusandja võib vahendajate nimekirja kanda üksnes kindlustusagendi, kes ei ole sama kindlustustegevuse liigi või alaliigi kindlustuslepingute turustamisel juba kantud vahendajate nimekirja teise kindlustusandja kindlustusagendina ja kes vastab käesolevas seaduses kindlustusagendile kehtestatud nõuetele.

(3) Kindlustusandja kannab kindlustusagendi vahendajate nimekirja viivitamata pärast agendilepingu sõlmimist.

(4) Kindlustusagent on kohustatud enne agendilepingu sõlmimist teavitama kindlustusandjat järgmistest andmetest:

1) kindlustusagendis vähemalt kümneprotsendilist osalust omava aktsionäri või osaniku nimi, registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ning iga aktsionäri või osaniku sissemakse suurus, aktsiate või osa ja häälte arv;

2) selle kindlustusandja ärinimi, kelles kindlustusagent omab olulist osalust, ja osaluse suurus;

3) kindlustusagendiga märkimisväärses seoses oleva isiku nimi, registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg;

4) teave selle kohta, et kindlustusagendis vähemalt kümneprotsendilise osaluse omamine või märkimisväärne seos kindlustusagendiga ei takista tema üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist;

5) füüsilisest isikust kindlustusagendi kohta käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud andmed;

6) kindlustusagentuuri kohta käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud andmed.

(5) Füüsilisest isikust kindlustusagendi kohta kantakse vahendajate nimekirja nimi, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ja kontaktandmed, sealhulgas elektronposti aadress.

(6) Kindlustusagentuuri kohta kantakse vahendajate nimekirja ärinimi, registrikood, asukoha aadress, kontaktandmed, sealhulgas elektronposti aadress, ja veebilehe aadress selle olemasolul ning kindlustuse turustamise eest vastutava juhatuse liikme nimi.

§ 196. Vahendajate nimekirja kantud kindlustusagendi andmete muutmine ja kindlustusagendi vahendajate nimekirjast kustutamine

(1) Kindlustusandja on kohustatud vahendajate nimekirja kantud ebaõiged andmed viivitamata muutma või need kustutama pärast andmete muutmise või kustutamise aluseks oleva teabe laekumist. Vahendajate nimekirja tehtud kannete õigsuse eest vastutab kande teinud kindlustusandja.

(2) Kindlustusandja, keda kindlustusagent esindab, kustutab kindlustusagendi vahendajate nimekirjast järgmistel juhtudel:

1) agendilepingu lõppemise korral;

2) füüsilisest isikust kindlustusagendi surma korral või kindlustusagentuuri lõppemisel.