Kindlustustegevuse seadus

(2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ning järgmistel kordadel kuni 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid olenevalt sellest, kumb summa on suurem, kokku mitte rohkem kui 5 000 000 eurot või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasumile või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel ära hoitud kahjumile vastav summa, kui sellist kasumit või kahjumit on võimalik kindlaks teha.

(3) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 32 000 eurot ja järgmistel kordadel kokku kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid olenevalt sellest, milline summa on suurem, kokku mitte rohkem kui 5 000 000 eurot, 5 protsenti kogu aastasest kogukäibest või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasumile või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel ära hoitud kahjumile vastav summa, kui sellist kasumit või kahjumit on võimalik kindlaks teha. Juriidilise isiku kogukäive on aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aastaaruandele. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud raamatupidamise aruandeid, siis arvutatakse aastane kogukäive viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima tasandi emaettevõtja juhtimisorgan.

2. jagu Kindlustusgrupi järelevalve

1. jaotis Kindlustusgrupi järelevalve üldpõhimõtted

§ 239. Kindlustusgrupi järelevalve kohaldamine

(1) Kindlustusgrupi tasandil teostatakse konsolideeritud finantsjärelevalvet (edaspidi kindlustusgrupi järelevalve) kindlustusandja üle:

1) kes on osalev ettevõtja vähemalt ühes kindlustusandjas;

2) kelle emaettevõtja on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja;

3) kelle emaettevõtja on kolmanda riigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja;

4) kelle emaettevõtja on segakindlustusvaldusettevõtja.

(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta jätta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettevõtja kindlustusgrupi järelevalve alt välja, tehes otsuse, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) ettevõtja on kindlustusgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast ebaoluline;

2) ettevõtja asub kolmandas riigis ning temalt vajaliku teabe saamine on takistatud, sest kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi koostööks;

3) ettevõtja hõlmamine ei oleks kindlustusgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast põhjendatud või see oleks eksitav.

(3) Finantsinspektsioon peab enne käesoleva paragrahvi lõike 2 punktide 1 ja 3 alusel otsuse tegemist konsulteerima teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 1 alusel tuleks kindlustusgrupi järelevalve alt välja jätta rohkem kui üks ettevõtja, kuid nendel ettevõtjatel koos on oluline mõju, ei kohaldata nende suhtes lõike 2 punktis 1 sätestatut.

(5) Kindlustusgrupi järelevalvet kohaldatakse kindlustusgrupi juhtiva ettevõtja lepinguriigis, kui:

1) osalev kindlustusandja on selle lepinguriigi juhtiva ettevõtja tütarettevõtja;

2) kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja on selle lepinguriigi juhtiva ettevõtja tütarettevõtja.

(6) Kolmanda riigi emaettevõtja tütarettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja ja kindlustusandja finantsjärelevalve korraldamisele kindlustusgrupi tasandil kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 248 sätestatut.

(7) Kui segafinantsvaldusettevõtja suhtes kohaldatakse lisaks käesolevas jaotises sätestatule krediidiasutuste seaduse 9¹. peatüki 2. jaos sätestatud finantskonglomeraadi üle teostatava täiendava järelevalve sätteid, võib Finantsinspektsioon, kui ta on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega teha otsuse, et segafinantsvaldusettevõtja suhtes kohaldatakse üksnes täiendava järelevalve sätteid.

(8) Kui segafinantsvaldusettevõtja suhtes kohaldatakse lisaks käesolevas jaotises sätestatule krediidiasutuste seaduse §-des 96 ja 97 sätestatud konsolideeritud järelevalve sätteid ning krediidiasutuste seaduse § 110³ lõike 3 kohaselt arvutatud suhtarvude aritmeetiline keskmine on pangandus- ja investeerimisteenuste sektori puhul suurem kui kindlustussektori puhul, võib Finantsinspektsioon, kui ta on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, teha otsuse, et segafinantsvaldusettevõtja suhtes kohaldatakse ainult krediidiasutuste seaduse §-des 96 ja 97 sätestatud konsolideeritud järelevalve sätteid, ning kui kindlustussektori vastav näitaja on suurem kui pangandus- ja investeerimisteenuste sektori oma, võib Finantsinspektsioon, kui ta on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, teha otsuse, et segafinantsvaldusettevõtja suhtes kohaldatakse ainult käesolevas jaos sätestatud kindlustusgrupi järelevalve sätteid.

(9) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 8 nimetatud otsustest Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust.

(10) Kui kindlustusandja kuulub finantskonglomeraati krediidiasutuste seaduse § 110¹ tähenduses, kohaldatakse tema suhtes krediidiasutuste seaduse 9¹. peatükis sätestatut.

(11) Kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluvad isikud, nende seotud ettevõtjad ja nendes osalevad ettevõtjad vahetavad teavet, mis on vajalik kindlustusgrupi järelevalve teostamiseks.

§ 240. Kindlustusgrupi järelevalve kohaldamise erisused

(1) Finantsinspektsioon võib teostada kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktis 1 nimetatud osaleva Eesti kindlustusandja tasandil või sama lõike punktis 2 nimetatud Eestis asuva kindlustusvaldusettevõtja kui emaettevõtja tasandil või Eestis asuva segafinantsvaldusettevõtja kui emaettevõtja tasandil, olles eelnevalt konsulteerinud kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja kindlustusgrupi juhtiva ettevõtjaga.

(1) Kui Finantsinspektsioon teostab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt kindlustusgrupi järelevalvet Eesti tasandil ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus teostab kindlustusgrupi järelevalvet oma lepinguriigi tasandil, võib Finantsinspektsioon teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega kokku leppida, et kindlustusgrupi järelevalvet teostatakse nii Eesti kui ka lepinguriigi tasandil (edaspidi alakindlustusgrupi tasand), kui see on komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artikli 358 kohaselt asjakohane.

(1) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata, kui kindlustusgrupi järelevalvet otsustatakse käesoleva paragrahvi lõike 1¹ kohaselt teostada alakindlustusgrupi tasandil.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul kohaldatakse käesolevas jaos ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(3) Finantsinspektsioon võib piirata Eesti tasandil või alakindlustusgrupi tasandil kindlustusgrupi järelevalve teostamise ulatust.

(4) Eesti tasandil või alakindlustusgrupi tasandil kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel peab kasutama käesoleva seaduse § 89 kohaselt määratud meetodit ja solventsuskapitalinõude arvutamisel §-s 243 sätestatud kindlustusgrupi sisemudelit, kui kindlustusgrupp on saanud sellekohase loa.

(5) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud osaleva Eesti kindlustusandja riskiprofiil hälbib oluliselt kindlustusgrupi sisemudeli aluseks olevatest eeldustest ja kindlustusandja ei ole oma riskiprofiili nõuetekohaselt kohandanud, võib Finantsinspektsioon teha otsuse lisakapitalinõude määramise kohta. Kui lisakapitalinõude määramine ei ole asjakohane, võib Finantsinspektsioon nõuda solventsuskapitalinõude arvutamist standardvalemi alusel.

(6) Finantsinspektsioon põhjendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud otsust või lõikes 1¹ sätestatud kokkulepet kindlustusgrupi järelevalve teostajale ja kindlustusgrupi juhtivale ettevõtjale ning lõikes 5 sätestatud otsust kindlustusgrupi järelevalve teostajale ja osalevale Eesti kindlustusandjale.

(7) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata, kui osalev Eesti kindlustusandja on juhtiva ettevõtja tütarettevõtja, kelle suhtes juba kohaldatakse käesoleva jao 2. jaotises sätestatut.

§ 241. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja määramine

(1) Kindlustusgrupi järelevalve teostaja on vastavalt Finantsinspektsioon või teise lepinguriigi asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) kindlustusgruppi juhtiv ettevõtja on vastavalt Eesti või teise lepinguriigi kindlustusandja;

2) kindlustusgruppi kuuluva vastavalt Eesti või teise lepinguriigi kindlustusandja emaettevõtja on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja;

3) kindlustusgruppi kuuluva lepinguriigi kindlustusandja emaettevõtja on vastavalt Eestis või teises lepinguriigis asuv kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja;

4) kindlustusgruppi juhtivad ettevõtjad on mitmes lepinguriigis asuvad kindlustusvaldusettevõtjad või segafinantsvaldusettevõtjad, kusjuures kindlustusgruppi kuuluvad samade lepinguriikide kindlustusandjad, ning vastavalt Eesti või teise lepinguriigi kindlustusandja bilansimaht on suurim;

5) lepinguriikide kindlustusandjate emaettevõtja on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kelle asukoht on muu lepinguriik, kui käesolevas punktis nimetatu, ning vastavalt Eesti või teise lepinguriigi kindlustusandja bilansimaht on suurim;

6) kindlustusgruppi kuuluva vastavalt Eesti või teise lepinguriigi kindlustusandja bilansimaht on suurim ning kindlustusgrupil puudub emaettevõtja või tegemist ei ole ühegi käesoleva lõike punktides 1–5 nimetatud juhuga.

(2) Finantsinspektsioon ja teised asjasse puutuvad finantsjärelevalve asutused võivad ühisel kokkuleppel (edaspidi ühisotsus) loobuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kriteeriumite kohaldamisest ning määrata kindlustusgrupi järelevalve teostajaks mõne teise finantsjärelevalve asutuse, kui see on põhjendatud kindlustusgrupi struktuuriga või tema tegevuse olulisusega Eestis või teises lepinguriigis.

(3) Ettepaneku hinnata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kriteeriumite asjakohasust võib teha Finantsinspektsioon või teine asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus. Kriteeriumite asjakohasust ei hinnata tihedamini kui kord aastas.

(4) Finantsinspektsioon teeb käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul kõik endast oleneva, et jõuda koostöös teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega ühisotsusele kolme kuu jooksul ettepaneku esitamisest arvates.

(5) Enne ühisotsuse tegemist on kindlustusgrupil õigus esitada oma arvamus kindlustusgrupi järelevalve teostaja määramise kohta.

(6) Kui Finantsinspektsioon või teine asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus on käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul pöördunud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19 ja käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul ei jõuta ühisotsusele, oodatakse ära Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsus ning tehakse lõplik otsus kooskõlas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsusega.

(7) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele, ei ole Finantsinspektsioonil enam õigust Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole pöörduda.

(8) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul ühisotsusele ei jõuta, on kindlustusgrupi järelevalve teostaja käesoleva paragrahvi lõike 1 kohane asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus.

(9) Kindlustusgrupi järelevalve teostaja esitab ühisotsuse koos põhjendustega kindlustusgrupile ja kindlustusgrupi kolleegiumile.

(10) Kindlustusgrupi järelevalve teostaja määramine ei mõjuta käesoleva peatüki esimeses jaos sätestatud Finantsinspektsiooni üldisi järelevalve teostamisega seotud õigusi ja kohustusi.

§ 242. Finantsinspektsiooni ülesanded ja õigused kindlustusgrupi järelevalve teostajana

(1) Kui Finantsinspektsioon on määratud kindlustusgrupi järelevalve teostajaks, täidab ta järelevalve teostamisel järgmisi ülesandeid:

1) asjasse puutuva ja olulise teabe kogumise ning edastamise koordineerimine, sealhulgas teisele finantsjärelevalve asutusele järelevalve teostamiseks olulise informatsiooni edastamine ning kindlustusgrupi kolleegiumi teavitamine käesoleva seaduse § 240 lõigetes 1 ja 5 nimetatud otsustest või § 240 lõikes 1¹ nimetatud kokkuleppest;

2) nõuetekohaste omavahendite piisavuse hindamine ning teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste teavitamine, kui kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või kui see oht võib tekkida järgmise kolme kuu jooksul;

3) kindlustusgrupi järelevalve teostamine ja kindlustusgrupi finantsseisundi hindamine;

4) kindlustusgrupi riskikontsentratsiooni käesoleva seaduse §-s 245 sätestatule vastavuse hindamine;

5) kindlustusgrupisiseste tehingute käesoleva seaduse §-s 246 sätestatule vastavuse hindamine;

6) kindlustusgrupi solventsuse käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos sätestatule vastavuse hindamine ja kindlustusgrupi finantsseisundi halvenemisel käesoleva seaduse § 93 lõigetes 1–4 ja §-s 94 sätestatu rakendamine;

7) kindlustusgrupi riskijuhtimissüsteemi ja sisekontrolli süsteemi käesoleva seaduse §-s 247 sätestatule ning osalust omava ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmete käesoleva seaduse §-des 106 ja 112 sätestatule vastavuse hindamine;

8) arvestades kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate kindlustustegevusest tulenevate riskide olemust, ulatust ja keerukust, sobivate järelevalve meetmete kavandamine ja koordineerimine regulaarses koostöös asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega vähemalt kord aastas toimuvatel kohtumistel või muul sobival viisil;

9) seadustest ja nende alusel antud õigusaktidest tulenevate muude toimingute tegemine.

(2) Kui osalev kindlustusandja, lepinguriigi kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja on finantskonglomeraadi tasandil täiendava järelevalve alla kuuluva krediidiasutuste seaduse § 110² lõikes 1 nimetatud reguleeritud üksuse seotud ettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja seotud ettevõtja, võib Finantsinspektsioon loobuda käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 või 5 sätestatud ülesande täitmisest osaleva kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil, kui on eelnevalt konsulteerinud asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.

(3) Kui käesoleva seaduse § 239 lõikes 5 nimetatud juhtiv ettevõtja on finantskonglomeraadi tasandil täiendava järelevalve alla kuuluva krediidiasutuste seaduse § 110² lõikes 1 nimetatud reguleeritud üksuse tütarettevõtja, võib Finantsinspektsioon loobuda käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 või 5 sätestatud ülesande täitmisest juhtiva ettevõtja tasandil, kui on eelnevalt konsulteerinud asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.

(4) Kui kindlustusgruppi kuuluv lepinguriigi kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei täida käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos või käesolevas jaos sätestatud nõuet või kui nõue on täidetud, aga kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata ohustatud, või kui kindlustusgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundit, teavitab Finantsinspektsioon sellest kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asukohajärgset finantsjärelevalve asutust. Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus ja nõuda sellega nõude täitmist või olukorra parandamist.

(5) Kui kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei täida käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos või käesolevas jaos sätestatud nõuet või kui nõue on täidetud, aga kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata ohustatud, või kui kindlustusgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundit, võib Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt rikkumise lõpetamist või finantsseisundi parandamist.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel võib Finantsinspektsioon tehtud ettekirjutuse täitmata jätmisel või mittekohasel täitmisel rakendada sunniraha käesoleva seaduse §-s 238 sätestatud tingimustel ja korras. Finantsinspektsioon kooskõlastab võimaluse korral sellise meetme teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.

§ 243. Kindlustusgrupi sisemudel

(1) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude ja kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate solventsuskapitalinõude arvutamisel võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud ühisotsusel kasutada kindlustusgrupi sisemudelit.

(2) Sisemudeli kasutamise loa taotlemisel esitab kindlustusandja koos seotud kindlustusandjatega, või esitavad kindlustusvaldusettevõtja seotud kindlustusandjad ühiselt või segafinantsvaldusettevõtja seotud kindlustusandjad ühiselt (edaspidi käesolevas jaos taotleja) kindlustusgrupi järelevalve teostajale komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 347 nimetatud taotluse koos andmete ja dokumentidega.

(3) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja talle on esitatud taotlus, teavitab ta sellest kõiki kindlustusgrupi kolleegiumi kuuluvaid finantsjärelevalve asutusi, sealhulgas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust, ning edastab neile taotluse viivitamata koos kõikide esitatud andmete ja dokumentidega.

(3) Finantsinspektsioon võib kindlustusgrupi sisemudeli loa andmiseks otsusele jõudmisel taotleda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuselt tehnilist abi.

(4) Finantsinspektsioon peab teiste finantsjärelevalve asutustega jõudma kuue kuu jooksul taotluse saamisest arvates ühisotsusele sisemudeli kasutamise loa andmises ja vajaduse korral loa andmise tingimustes. Taotluse menetlemisel ja ühisotsuse tegemisel lähtutakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 348 ja 349 sätestatust.

(5) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul ei jõuta ühisotsusele, teeb otsuse kindlustusgrupi sisemudeli kasutamise loa andmise ning vajaduse korral selle andmise tingimuste kohta Finantsinspektsioon. Lõpliku otsuse tegemisel võtab Finantsinspektsioon arvesse kindlustusgrupi kolleegiumi kuuluvate finantsjärelevalve asutuste põhjendatud seisukohti, mis on esitatud lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul.

(6) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, toimetab ta otsuse sisemudeli kasutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta koos põhjendustega viivitamata taotlejale ning käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul kolleegiumi kuuluvatele finantsjärelevalve asutustele kätte.

(7) Kui Finantsinspektsioon või teine asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus on käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul pöördunud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19 ja käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul ei jõuta ühisotsusele, oodatakse ära Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsus. Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, teeb ta lõpliku otsuse kooskõlas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsusega.

(8) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 19 lõikes 3 sätestatule, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsioon, kui ta on kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostaja.

(9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele, ei ole Finantsinspektsioonil enam õigust Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole pöörduda.

(10) Kui kindlustusgrupp taotleb sisemudeli kasutamise luba ainult kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamiseks, kohaldatakse loa taotlemisele ja selle andmisele komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 343–345 sätestatut ning sisemudeli kasutamisele artiklis 346 sätestatut.

§ 244. Kindlustusgrupi lisakapitalinõue

(1) Kui kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue ei vasta kindlustusgrupi riskiprofiilile, võib Finantsinspektsioon, kui ta on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, määrata kindlustusgrupile lisakapitalinõude vastavalt käesoleva seaduse §-le 234.

(2) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude ja riskiprofiili vastavuse hindamisel arvestab Finantsinspektsioon, kui ta on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, käesoleva seaduse § 234 lõikes 1 nimetatud asjaolusid, sealhulgas kas:

1) mõnda riski on kindlustusgrupi tasandil raske hinnata ning see risk ei kajastu standardvalemis ega sisemudelis;

2) seotud kindlustusandjale on määratud lisakapitalinõue vastavalt käesoleva seaduse §-s 234 sätestatule.

§ 245. Kindlustusgrupi riskide kontsentreerumine

(1) Kindlustusgrupi riskide kontsentreerumine on kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate varade ja kohustistega seotud riskidest tulenev kahju tekkimise oht, mis on piisavalt suur, et ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja solventsust ja likviidsust. Võimalik kahju võib tuleneda krediidiriskist, investeerimisriskist, kindlustusriskist, tururiskist ja muudest olulistest riskidest või nimetatud riskide kombinatsioonist või nende vastastikusest mõjust.

(2) Kui Eesti kindlustusandja on kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja, on ta kohustatud vähemalt kord aastas esitama kindlustusgrupi järelevalve teostajale aruande olulisest riskikontsentratsioonist kindlustusgrupi kui terviku kohta. Kui kindlustusgruppi ei juhi kindlustusandja, on aruande esitamise kohustus kindlustusvaldusettevõtjal, segafinantsvaldusettevõtjal või kindlustusandjal, kelle on määranud kindlustusgrupi järelevalve teostaja pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja kindlustusgrupiga.

(3) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, kehtestab ta koostöös teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega piirmäärad oluliste riskikontsentratsioonide määramiseks vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 376 sätestatule. Piirmäära määramisel võetakse aluseks solventsuskapitalinõuded, tehnilised eraldised või mõlemad.

(4) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, määrab ta pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja kindlustusgrupiga kindlaks riskid, mille kohta tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud aruanne igal juhul esitada. Nende riskide määramisel tuleb arvesse võtta kindlustusgrupi eripära ja riskijuhtimissüsteemi.

(5) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, jälgib ta riskide kontsentratsiooni järelevalve teostamisel eelkõige riskide ulatust ning võimalikku riskide ülekandumise ja huvide konflikti ohtu kindlustusgrupis.

§ 246. Kindlustusgrupisisesed tehingud

(1) Kindlustusgrupisisesed tehingud on kõik tehingud, mille puhul kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja sõltub oma kohustuste täitmisel otseselt või kaudselt teisest temaga samasse kindlustusgruppi kuuluvast ettevõtjast või nimetatud kindlustusgruppi kuuluva ettevõtjaga märkimisväärses seoses olevast füüsilisest või juriidilisest isikust, olenemata sellest, kas nimetatud kohustused on lepingulised või lepinguvälised ja kas nendega kaasneb tasu või mitte.

(2) Kui Eesti kindlustusandja on kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja, on ta kohustatud vähemalt kord aastas esitama kindlustusgrupi järelevalve teostajale aruande kindlustusgrupisiseste oluliste tehingute kohta. Kui kindlustusgruppi ei juhi kindlustusandja, on aruande esitamise kohustus kindlustusvaldusettevõtjal, segafinantsvaldusettevõtjal või kindlustusandjal, kelle on määranud kindlustusgrupi järelevalve teostaja pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja kindlustusgrupiga.

(3) Väga olulistest kindlustusgrupisisestest tehingutest tuleb kindlustusgrupi järelevalve teostajat teavitada esimesel võimalusel.

(4) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, määrab ta pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja kindlustusgrupiga vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 377 sätestatule kindlaks tehingud, mille kohta tuleb igal juhul käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud aruanne esitada. Tehingute määramisel võetakse arvesse kindlustusgrupi eripära ja riskijuhtimissüsteemi.

(5) Kui Eesti kindlustusandjas osalev ettevõtja on segakindlustusvaldusettevõtja, teostab Finantsinspektsioon üldist järelevalvet Eesti kindlustusandja, segakindlustusvaldusettevõtja ja tema seotud ettevõtjate vaheliste tehingute üle.

§ 247. Riskijuhtimissüsteem ja sisekontrolli süsteem

(1) Kindlustusgruppi kuuluva Eesti kindlustusandja riskijuhtimissüsteem ja sisekontrolli süsteem peavad olema tõhusad ja kontrollitavad ka kindlustusgrupi tasandil.

(2) Sisekontrolli süsteem peab tagama kindlustusandja:

1) tegevust ja sisekontrolli süsteemi tõhusust mõjutada võivate riskide tuvastamise ja hindamise;

2) omavahendite sidumise käesoleva lõike punktis 1 nimetatud riskidega;

3) kindlustusgrupisiseste tehingute ja riskikontsentratsiooni tuvastamiseks, kontrollimiseks ja haldamiseks vajalike aruandlus- ja raamatupidamisprotseduuride olemasolu;

4) kindlustusgrupi järelevalveks vajalike andmete ja teabe olemasolu.

(3) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja peab käesoleva seaduse §-s 100 sätestatud hindamise läbi viima kindlustusgrupi tasandil. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekul võib hindamise läbi viia samal ajal kindlustusgrupi tasandil ja käesoleva seaduse §-s 100 sätestatu kohaselt tütarettevõtja tasandil. Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja koostab kõiki hindamisi hõlmava ühisdokumendi.

(4) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib ta enne käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud nõusoleku andmist kindlustusgrupi kolleegiumiga ning võtab arvesse tema arvamuse ja reservatsioonid.

(5) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab käesoleva paragrahvi lõike 3 rakendumisel ühisdokumendi kõikidele asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele ühel ajal.

(6) Kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel kasutatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes 3–5 sätestatud meetodit, peab osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja esitama kindlustusgrupi järelevalve teostajale ülevaate kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate solventsuskapitalinõuete summa ja kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude erinevuse kohta.

§ 248. Kindlustusgrupi järelevalve kolmandas riigis asuva ettevõtja tütarettevõtja üle

(1) Kui kindlustusandja üle, kelle emaettevõtja on kolmanda riigi kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusvaldusettevõtja või kolmanda riigi segafinantsvaldusettevõtja, ei teostata käesoleva seaduse alusel kindlustusgrupi järelevalvet, peab Finantsinspektsioon, nagu ta oleks käesoleva seaduse §-s 241 sätestatu kohaselt kindlustusgrupi järelevalve teostaja, selle emaettevõtja või kindlustusgruppi kuuluva lepinguriigi kindlustusandja taotlusel või omal algatusel hindama kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse teostatavat järelevalvet ja otsustama, kas see on samaväärne käesolevas seaduses sätestatud nõuetele vastava kindlustusgrupi järelevalvega.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud samaväärsuse hindamisel lähtub Finantsinspektsioon komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 380 sätestatud kriteeriumitest ning teeb otsuse samaväärsuse kohta pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate lepinguriikide finantsjärelevalve asutustega ja koostöös Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusega.

(3) Finantsinspektsioon ei või teha otsust, mis on vastuolus selle kolmanda riigi suhtes varem tehtud otsusega, välja arvatud, kui see on vajalik, et võtta arvesse olulisi muudatusi, mis on tehtud käesolevas seaduses sätestatud järelevalvekorras või kolmanda riigi kehtestatud järelevalvekorras.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul on Finantsinspektsioon asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus, kuid ta ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja, ning kindlustusgrupi järelevalve teostaja otsus lõikes 1 nimetatud samaväärsuse kohta erineb Finantsinspektsiooni hinnangust, on Finantsinspektsioonil õigus kolme kuu jooksul otsusest teadasaamisest arvates pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1–4 ei kohaldata, kui otsuse samaväärsuse kohta on teinud Euroopa Komisjon koostöös Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusega.

(6) Kui kolmanda riigi järelevalvekord on samaväärne käesolevas seaduses sätestatud nõuetele vastava järelevalvekorraga, teostatakse kindlustusgrupi järelevalvet kolmandas riigis kehtestatud põhimõtete ja meetodite kohaselt, kohaldades Finantsinspektsiooni ja kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse vahelise koostöö suhtes käesoleva seaduse §-s 126, § 227 lõike 3 punktis 1, §-des 241 ja 242 ning Finantsinspektsiooni seaduse § 47¹ lõigetes 2³ ja 2⁴ ning §-des 47⁶ ja 47⁷ sätestatut.

(7) Kui kolmanda riigi järelevalvekord ei ole kindlustusgrupi tasandil samaväärne käesolevas seaduses sätestatud nõuetele vastava järelevalvekorraga, kohaldatakse kas:

1) käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos ja käesolevas jaotises sätestatut või

2) muid järelevalve viise, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatut.

(8) Samaväärsuse puudumisel on Finantsinspektsioonil õigus kasutada muid järelevalve viise, mis tagavad kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja tegevuse üle kindlustusgrupi tasandil järelevalve eesmärkidele vastava järelevalve. Finantsinspektsioon võib nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud järelevalve viisi saab kasutada, kui kindlustusgrupi järelevalveasutus on selle pärast konsulteerimist asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega heaks kiitnud. Finantsinspektsioon teavitab järelevalve viisi kasutamisest teisi asjasse puutuvaid finantsjärelevalve asutusi ja Euroopa Komisjoni.

(10) Samaväärsuse puudumisel kohaldatakse käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos ja käesolevas jaos sätestatud nõudeid ja meetodeid kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või kolmanda riigi kindlustusandja tasandil.

(11) Samaväärsuse puudumisel kohaldatakse kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel emaettevõtjast kolmanda riigi kindlustusandjale käesoleva seaduse 3. peatüki 3. jaos kindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks sobivate omavahendite suhtes sätestatud tingimusi ning solventsuskapitalinõude arvutamisel kolmanda riigi kindlustusvaldusettevõtja või kolmanda riigi segafinantsvaldusettevõtja puhul käesoleva seaduse § 89 lõikes 11 ja kolmanda riigi kindlustusandja puhul §-s 92 sätestatut.

(12) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kolmanda riigi kindlustusvaldusettevõtja, kolmanda riigi segafinantsvaldusettevõtja või kolmanda riigi kindlustusandja on omakorda kolmanda riigi kindlustusvaldusettevõtja, kolmanda riigi segafinantsvaldusettevõtja või kolmanda riigi kindlustusandja tütarettevõtja, kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatud järelevalve samaväärsuse hindamist üksnes kõrgeima tasandi emaettevõtja järgi.

(13) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 12 sätestatud tasandil puudub samaväärne järelevalvekord, on Finantsinspektsioonil, kui ta on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, õigus hinnata kolmanda riigi järelevalvekorra samaväärsust käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tasandil. Finantsinspektsioon põhjendab uue samaväärsuse hindamise otsust kindlustusgrupile.

(14) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut kohaldatakse ka siis, kui kolmanda riigi järelevalve on tähtajaliselt samaväärne, välja arvatud juhul, kui tütarettevõtjast kindlustusandja bilansimaht on suurem kui kolmanda riigi kindlustusandjal. Viimati nimetatud juhul teostab kindlustusgrupi järelevalvet Finantsinspektsioon, kui ta on vastavalt käesoleva seaduse §-s 241 sätestatule kindlustusgrupi järelevalve teostaja.

2. jaotis Tsentraliseeritud riskijuhtimisega kindlustusgrupi maksevõime järelevalve

§ 249. Tsentraliseeritud riskijuhtimisega kindlustusgrupi maksevõime järelevalve kohaldamine

(1) Kindlustusgrupi juhtiva ettevõtja taotlusel võib kaasata tema tütarettevõtjast kindlustusandja käesolevas jaotises sätestatud tsentraliseeritud riskijuhtimisega kindlustusgrupi maksevõime järelevalvesse, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

1) tütarettevõtjast kindlustusandja on kaasatud kindlustusgrupi järelevalvesse;

2) kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja on saanud kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostajalt käesoleva seaduse § 126 lõikes 2 ja § 247 lõikes 3 nimetatud nõusolekud;

3) tütarettevõtjast kindlustusandja on kaasatud kindlustusgrupi juhtiva ettevõtja riskijuhtimissüsteemi ja sisekontrolli süsteemi ning tema üle järelevalvet teostava finantsjärelevalve asutuse hinnangul on need piisavad tütarettevõtjast kindlustusandja usaldusväärseks juhtimiseks;

4) taotluse kohta on jõutud ühisotsusele.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud hinnangu andmisel tuleb arvestada komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 351 sätestatud kriteeriumitega.

(3) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab taotluse tütarettevõtjast kindlustusandja üle järelevalvet teostavale finantsjärelevalve asutusele. Kui Finantsinspektsioon saab taotluse, teavitab ta sellest viivitamata kindlustusgrupi kolleegiumi ning edastab talle taotluse, et jõuda taotluse kohta ühisotsusele.

(4) Finantsinspektsioon ja teised kindlustusgrupi kolleegiumi kuuluvad finantsjärelevalve asutused peavad taotluse kohta ühisotsusele jõudma kolme kuu jooksul taotluse saamisest arvates ning määrama muu hulgas kindlaks võimalikud tingimused, mille korral võib tütarettevõtjast kindlustusandja suhtes kohaldada tsentraliseeritud riskijuhtimisega kindlustusgrupi maksevõime järelevalvet.

(5) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, edastab ta ühisotsuse viivitamata koos põhjendustega taotlejale ja teistele asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele.

(6) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul ei jõuta ühisotsusele, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsioon, võttes arvesse kõikide finantsjärelevalve asutuste seisukohti, ning toimetab otsuse koos põhjendustega taotlejale ja finantsjärelevalve asutustele kätte.

(7) Kui Finantsinspektsioon või teine asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus on käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul pöördunud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19 ja käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul ei jõuta ühisotsusele, oodatakse ära Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsus. Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, teeb ta otsuse kooskõlas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsusega.

(8) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 19 lõikes 3 sätestatule, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsioon, kui ta on kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostaja.

(9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul on asjasse puutuvad järelevalve asutused jõudnud ühisotsusele, ei ole Finantsinspektsioonil enam õigust Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole pöörduda.

(10) Kui kindlustusandja üle teostatakse käesoleva seaduse §-s 240 sätestatud kindlustusgrupi järelevalvet, ei saa kindlustusandja ühegi oma tütarettevõtjast kindlustusandja suhtes taotleda kaasamist käesolevas jaotises sätestatud järelevalvesse.

§ 250. Tütarettevõtjast kindlustusandja lisakapitalinõue

(1) Kui tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja, kelle üle teostatakse tsentraliseeritud riskijuhtimisega kindlustusgrupi maksevõime järelevalvet, kasutab solventsuskapitalinõude arvutamisel käesoleva seaduse §-s 243 sätestatud sisemudelit ja Finantsinspektsiooni hinnangul hälbib tema riskiprofiil oluliselt sisemudeli aluseks olevatest eeldustest ning kindlustusandja ei ole riskiprofiili nõuetekohaselt kohandanud, võib Finantsinspektsioon käesoleva seaduse §-s 234 sätestatud juhtudel teha ettepaneku määrata kindlustusandjale lisakapitalinõue, või kui lisakapitalinõude määramine ei ole asjakohane, nõuda erandjuhtudel solventsuskapitalinõude arvutamist standardvalemi alusel.

(2) Kui tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja riskiprofiil hälbib oluliselt standardvalemi aluseks olevatest eeldustest ja kindlustusandja ei ole riskiprofiili nõuetekohaselt kohandanud, võib Finantsinspektsioon erandjuhtudel teha ettepaneku, et kindlustusandja asendaks elukindlustuse kindlustusriski, kahjukindlustuse kindlustusriski ja tervisekindlustusriski kapitalinõuete arvutamisel valemis ühe osa standardparameetreid kindlustusandja parameetritega, või käesoleva seaduse §-s 234 sätestatud juhtudel teha ettepaneku määrata kindlustusandjale lisakapitalinõue.

(3) Finantsinspektsioon esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud ettepaneku kindlustusgrupi kolleegiumile arutamiseks ning põhjendab kindlustusandjale ja kindlustusgrupi kolleegiumile sellise ettepaneku tegemise aluseid. Kindlustusgrupi kolleegium peab ettepaneku või võimalike teiste meetmete üle kokkuleppele jõudma ühe kuu jooksul ettepaneku saamisest arvates.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul võib Finantsinspektsioon pöörduda ühe kuu jooksul ettepaneku esitamisest arvates Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19, kui tema hinnang ettepaneku kohta erineb kindlustusgrupi järelevalve teostaja hinnangust. Finantsinspektsioon teeb lõpliku otsuse ettepaneku kohta kooskõlas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsusega.

(5) Finantsinspektsioon edastab otsuse ettepaneku kohta koos põhjendustega tütarettevõtjast kindlustusandjale ja kindlustusgrupi kolleegiumile.

(6) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostaja ning teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on esitanud kindlustusgrupi kolleegiumile arutamiseks käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud ettepaneku selle lepinguriigi tütarettevõtjast kindlustusandja kohta ning Finantsinspektsiooni ja lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse hinnangud ettepaneku kohta on erinevad, võib Finantsinspektsioon pöörduda ühe kuu jooksul ettepaneku saamisest arvates Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(7) Kui kindlustusgrupi kolleegiumis on jõutud kokkuleppele või ettepaneku esitamisest on möödunud üks kuu, ei ole Finantsinspektsioonil enam õigust Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole pöörduda.

§ 251. Tütarettevõtjast kindlustusandja finantsseisundi halvenemine

(1) Kui tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja, kelle üle teostatakse käesolevas jaotises sätestatud järelevalvet, on esitanud Finantsinspektsioonile käesoleva seaduse § 93 lõikes 3 nimetatud finantsseisundi taastamise kava, edastab Finantsinspektsioon selle viivitamata kindlustusgrupi kolleegiumile.

(2) Kindlustusgrupi kolleegium peab finantsseisundi taastamise kava heaks kiitma nelja kuu jooksul nõuete mittetäitmise tuvastamisest arvates.

(3) Kui kindlustusgrupi kolleegium ei jõua finantsseisundi taastamise kava heakskiitmisel kokkuleppele, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsioon, võttes arvesse kindlustusgrupi kolleegiumi kuuluvate finantsjärelevalve asutuste seisukohad ja reservatsioonid.

(4) Kui mõni asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus on esitanud kindlustusgrupi kolleegiumile arutamiseks selle tütarettevõtjast kindlustusandja finantsseisundi taastamise kava, kelle suhtes kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut, teeb Finantsinspektsioon kõik endast oleneva, et jõuda kindlustusgrupi kolleegiumis asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega kokkuleppele selle heakskiitmises.

(5) Kui Finantsinspektsioon tuvastab kooskõlas käesoleva seaduse § 105 lõike 2 punktis 9 sätestatud korraga selle tütarettevõtjast kindlustusandja finantsseisundi halvenemise, kelle suhtes kohaldatakse käesolevas jaotises sätestatut, teavitab Finantsinspektsioon viivitamata kindlustusgrupi kolleegiumi plaanitavatest meetmetest.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud plaanitavaid meetmeid arutatakse kindlustusgrupi kolleegiumis, välja arvatud eriolukorras. Kindlustusgrupi kolleegium peab plaanitavates meetmetes kokkuleppele jõudma ühe kuu jooksul meetmetest teavitamisest arvates.

(7) Kui kindlustusgrupi kolleegium ei jõua meetmetes kokkuleppele, teeb lõpliku otsuse plaanitavate meetmete kohta Finantsinspektsioon, arvestades kindlustusgrupi kolleegiumi kuuluvate finantsjärelevalve asutuste seisukohti ja reservatsioone.

(8) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusandja on esitanud Finantsinspektsioonile käesoleva seaduse § 93 lõikes 5 nimetatud lühiajalise finantseerimisskeemi, edastab Finantsinspektsioon selle kindlustusgrupi kolleegiumile. Finantsinspektsioon teavitab kindlustusgrupi kolleegiumi kõikidest meetmetest, mida kindlustusandja rakendab, et taastada omavahendite nõuetekohane tase.

(9) Finantsinspektsioonil on õigus pöörduda käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 6 sätestatud tähtaja jooksul Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19, kui tema ja kindlustusgrupi järelevalve teostaja hinnangud finantsseisundi taastamise kava, sealhulgas finantsseisundi taastamise perioodi pikendamine, või plaanitavate meetmete kohta erinevad. Finantsinspektsioon teeb lõpliku otsuse kooskõlas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsusega.

(10) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostaja ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on esitanud kindlustusgrupi kolleegiumile arutamiseks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud finantsseisundi taastamise kava või lõikes 5 nimetatud plaanitavad meetmed selle lepinguriigi kindlustusandja kohta ning Finantsinspektsioonil ja lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel on erinevad hinnangud finantsseisundi taastamise kava või plaanitavate meetmete kohta, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 6 sätestatud tähtaja jooksul pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(11) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole ei ole õigust pöörduda järgmistel juhtudel:

1) kindlustusgrupi kolleegiumis on jõutud ühisotsusele;

2) käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 6 nimetatud tähtaeg on möödas;

3) plaanitavaid meetmeid ei arutata kindlustusgrupi kolleegiumis eriolukorra tõttu.

(12) Finantsinspektsioon edastab otsuse koos põhjendustega tütarettevõtjast kindlustusandjale ja kindlustusgrupi kolleegiumile.

(13) Finantsinspektsioon lähtub käesolevas paragrahvis nimetatud eriolukorra hindamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 353 sätestatud kriteeriumitest.

§ 252. Tsentraliseeritud riskijuhtimisega kindlustusgrupi maksevõime järelevalve kohaldamise lõpetamine

(1) Tütarettevõtjast kindlustusandja ei kuulu enam tsentraliseeritud riskijuhtimisega kindlustusgrupi maksevõime järelevalve alla, kui:

1) käesoleva seaduse § 249 lõike 1 punktides 1, 2 ja 4 sätestatud tingimustest on vähemalt üks täitmata;

2) käesoleva seaduse § 249 lõike 1 punktis 3 sätestatud tingimus ei ole täidetud ja kindlustusgrupp ei täida tingimust mõistliku tähtaja jooksul.

(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja ta otsustab pärast kindlustusgrupi kolleegiumis konsulteerimist tütarettevõtjast kindlustusandjat kindlustusgrupi järelevalvesse vastavalt käesoleva seaduse § 239 lõikele 2 enam mitte kaasata, teavitab ta sellest viivitamata selle kindlustusandja emaettevõtjat ja tütarettevõtjast kindlustusandjale tegevusloa andnud finantsjärelevalve asutust.

(3) Emaettevõtjast kindlustusandja peab tagama, et tema tütarettevõtjast kindlustusandja vastaks pidevalt käesoleva seaduse § 249 lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud tingimustele. Tingimuste mittetäitmisel teavitab emaettevõtjast kindlustusandja sellest viivitamata kindlustusgrupi järelevalve teostajat ja oma tütarettevõtjast kindlustusandjale tegevusloa andnud finantsjärelevalve asutust.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 teises lauses sätestatud juhul peab emaettevõtjast kindlustusandja esitama kava selle kohta, kuidas täidetakse tingimused mõistliku tähtaja jooksul.

(5) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, on tal õigus vähemalt kord aastas kontrollida käesoleva seaduse § 249 lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud tingimuste täitmist. Finantsinspektsioon kontrollib tingimuste täitmist ka tütarettevõtjast kindlustusandja üle järelevalvet teostava finantsjärelevalve asutuse taotlusel, kui sellel finantsjärelevalve asutusel on tingimuste täitmise kohta kahtlusi.

(6) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja ta tuvastab käesoleva seaduse § 249 lõike 1 punktis 2 või 3 sätestatud tingimuste täitmises puudusi, on tal õigus nõuda emaettevõtjast kindlustusandjalt kava selle kohta, kuidas täidetakse tingimused mõistliku tähtaja jooksul.

(7) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja ta jõuab pärast kindlustusgrupi kolleegiumiga konsulteerimist seisukohale, et käesoleva paragrahvi lõikes 4 või 6 nimetatud kava ei ole piisav, või kui kava ei rakendata kokkulepitud tähtaja jooksul, teeb ta otsuse, et käesoleva seaduse § 249 lõikes 1 sätestatud tingimused ei ole täidetud, ning teavitab sellest viivitamata tütarettevõtjast kindlustusandja üle järelevalvet teostavat finantsjärelevalve asutust.

13. peatükk Vastutus

§ 253. Teabe avalikustamata ja esitamata jätmine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud aruande, selgituse, dokumendi või muu teabe avalikustamata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, ebapiisava või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 254. Kindlustuslepingut sõlmida soovivale isikule ja kindlustusvõtjale teabe esitamise kohustuse täitmata jätmine

(1) Enne kindlustuslepingu sõlmimist lepingu sõlmimise eelduseks oleva või kindlustusvõtjale kindlustuslepingu kehtivuse ajal kohustusliku teabe või selgituse esitamata jätmise või mittenõuetekohase esitamise või ebaõige või eksitava teabe esitamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 255. Sooteguri kasutamise tingimuste rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 216 kehtestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 255¹. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine

(1) Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva seaduse § 120 lõikes 3 nimetatud ettekirjutuse vastaselt kindlustusandjas osaluse omandamise, selle võõrandamise või kindlustusandja kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt kindlustusandjas hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 256. Usaldatavusnõuete rikkumine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali või kindlustusgrupi varade ja kohustiste hindamise või kapitalinõuete arvutamise põhimõtete või käesolevas seaduses sätestatud omavahendite nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 256¹. Vara investeerimise põhimõtete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-des 52–54 sätestatud investeerimise põhimõtete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 256². Edasikindlustamise nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 83 lõikes 1 või 2 sätestatud edasikindlustuslepingute sõlmimise piirangu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 256³. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1286/2014 sätestatud nõuete rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1286/2014 artiklis 5–10, 13, 14 või 19 sätestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kolm protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 257. Juhtimissüsteemi nõuete rikkumine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud juhtimissüsteemi nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 257¹. Digitaalse tegevuskerksuse nõuete rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2554 artiklites 5–14 või 16–18, artikli 19 lõigetes 1 või 3–5, artiklis 24 või 25, artikli 26 lõigetes 1–8, artiklis 27, artikli 28 lõigetes 1–8, artiklis 29, artikli 30 lõigetes 1–4 või artikli 42 lõikes 3 sätestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 258. Kliendi kindlustushuvi ja nõudmiste väljaselgitamisega seotud kohustuse rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 192 lõike 2 punktis 5 või 6, § 198 lõike 2 punktis 4 või § 221 lõikes 1 sätestatud kohustuste rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 259. Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivuse ja asjakohasuse hindamisega seotud nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 192 lõike 2 punktis 2, § 198 lõike 2 punktis 5 või §-s 222 sätestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 259¹. Kindlustuslepingu komplektis pakkumise nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 182¹ lõikes 3 sätestatud kindlustuslepinguga komplektis muu toote või teenuse pakkumise keelu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 260. Kohustusliku kogumispensioni avalduste vastuvõtmisega seotud kohustuste rikkumine

(1) Kindlustusteenuse osutamisel kogumispensionide seaduse § 14 lõikes 5 või 5¹ või § 16 lõikes 7¹ kehtestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 261. Klientide huvide ohustamine

(1) Käesoleva seaduse § 177 lõikes 1 või 2 või §-s 184 sätestatud kohustuste rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 261¹. Klientide huvide ohustamine investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamisel

(1) Käesoleva seaduse § 177 lõikes 3 või §-s 184 sätestatud kohustuste rikkumise eest investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamisel –

karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 262. Vahendaja kasutamise ja kindlustuslepingute turustamise piirangu rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 176 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 263. Vahendajale kindlustuslepingu turustamisel kehtestatud nõuete rikkumine

§ 263¹. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/852 nõuete rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT L 198, 22.06.2020, lk 13–43), artiklites 5–7 sätestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 263². Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1238 nõuete rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1238 artikli 5 lõikes 1 ning artiklites 6, 7, 18–47, 50 ja 52–56 sätestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 263³. Juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käive

(1) Käesolevas peatükis sätestatud juriidilise isiku käive on aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aruandele. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid, siis on eelmises lauses nimetatud kogukäive aastane kogukäive või vastav tululiik viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtimisorgan.

§ 263⁴. Aegumine

§ 264. Menetlus

(1) Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.

(2) Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.

14. peatükk Rakendussätted

1. jagu Üleminekusätted

§ 265. Kindlustusandja tegevusloa kehtivus ja sootegur kindlustusriski hindamisel

(1) Finantsinspektsioon tunnistab kindlustusandja tegevusloa kehtetuks nende käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud kindlustustegevuse seaduse § 12 punktides 1 ja 2 nimetatud kindlustustegevuse liikide osas, mille alusel kindlustusandja ei jätka pärast käesoleva seaduse jõustumist kindlustuslepingute sõlmimist.

(2) Elukindlustusega tegelevale kindlustusandjale käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud kindlustustegevuse seaduse § 13 lõike 1 punkti 2 alusel väljastatud tegevusluba on käsitatav käesoleva seaduse § 13 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud tegevuslubadena.

(3) Elukindlustusega tegelevale kindlustusandjale käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud kindlustustegevuse seaduse § 11 lõike 3 alusel kehtestatud määruse § 2 lõike 2 punkti 1 või 2 alusel väljastatud tegevusluba on käsitatav vastavalt käesoleva seaduse § 13 lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud tegevusloana.

(4) Käesoleva seaduse § 216 lõikes 1 sätestatut ei kohaldata enne 2012. aasta 21. detsembrit sõlmitud elukindlustuse, õnnetusjuhtumite kindlustuse ega haiguskindlustuse kindlustuslepingute suhtes eeldusel, et eri soost isikute kindlustusmaksete ja -hüvitiste erinevused on proportsionaalsed kindlustusriski hindamisel arvesse võetud sooteguri mõju suurusega.

§ 266. Üleminekusätted tegevust lõpetavale kindlustusandjale

(1) Kindlustusandja suhtes, kes ei sõlmi alates 2016. aasta 1. jaanuarist uusi kindlustuslepinguid ja kes on oma tegevust lõpetamas või kelle suhtes on kehtestatud erirežiim, võib käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud tähtpäevani kohaldada ainult käesoleva seaduse 8. ja 9. peatükis sätestatut, kui ta:

1) ei kuulu kindlustusgruppi või kui kõik kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad on lõpetanud uute kindlustuslepingute sõlmimise;

2) esitab Finantsinspektsioonile igal aastal ülevaate selle kohta, mida ta on teinud, et lõpetada oma tegevus;

3) on Finantsinspektsiooni teavitanud, et ta rakendab käesolevas paragrahvis sätestatud üleminekusätteid.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul kohaldatakse kindlustusandja suhtes kuni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud kindlustustegevuse seadust, välja arvatud selle 8. ja 9. peatükki, arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatut.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kindlustusandja suhtes kohaldatakse käesolevat seadust alates 2019. aasta 1. jaanuarist või Finantsinspektsiooni kehtestatud varasemast kuupäevast, kui Finantsinspektsioon on talle esitatud ülevaate põhjal hinnanud, et kindlustusandja ei lõpeta oma tegevust 2019. aasta 1. jaanuariks.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusandja suhtes on kehtestatud erirežiim, kohaldatakse tema suhtes käesolevat seadust alates 2021. aasta 1. jaanuarist või Finantsinspektsiooni kehtestatud varasemast kuupäevast, kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole tehtud piisavalt edusamme kindlustusandja tegevuse lõpetamiseks.

(5) Finantsinspektsioon esitab teiste lepinguriikide finantsjärelevalve asutustele nimekirja kindlustusandjatest, kelle suhtes kohaldatakse käesolevat paragrahvi.

§ 267. Üleminekumeetmed tehniliste eraldiste puhul

(1) Kindlustusandja võib Finantsinspektsiooni nõusolekul mõnede kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste (edaspidi käesolevas paragrahvis lubatavad kohustused) parima hinnangu arvutamisel rakendada üleminekuaja kohandust.

(2) Üleminekaja kohandust võib rakendada selliste lubatavate kohustuse suhtes, mis vastavad järgmistele tingimustele:

1) kohustused tulenevad enne 2016. aasta 1. jaanuari sõlmitud kindlustuslepingutest, välja arvatud lepingud, mida on nimetatud kuupäeval või hiljem pikendatud;

2) kindlustusandja ei ole rakendanud lubatavate kohustuste parima hinnangu arvutamisel käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist.

(3) Kindlustusandja arvutab üleminekuaja kohanduse rakendamiseks iga võetud kohustuse valuuta kohta järgmiste suuruste vahe:

1) kindlustuslepingu kindlustustehniliste eraldiste ja finantskohustuste arvutamisel kuni 2016. aasta 1. jaanuarini kasutatud intressimäär;

2) aastane tegelik intressimäär arvutatuna ühe diskontomäärana, mida rakendatakse lubatavate kohustustega seotud rahavoogudele ja mis kajastub lubatavate kohustuste parima hinnangu väärtuses, mille hetkeväärtuses võetakse arvesse käesoleva seaduse § 45 lõikes 1 nimetatud riskivaba intressikõverat.

(4) Üleminekuaja kohandus on käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt arvutatud suurus, mis väheneb lineaarselt iga aasta lõpus, olles 2016. aastal 100 protsenti ja 2031. aastal null protsenti lõike 3 kohaselt arvutatud suurusest.

(5) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, võtab ta käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2 rakendamisel arvesse kohandatud riskivaba intressikõverat.

(6) Kui kindlustusandja rakendab lubatavate kohustuste parima hinnangu arvutamisel üleminekuaja kohandust, ei tohi ta selliste kohustuste suhtes rakendada käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist ja käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud üleminekuaja mahaarvamist.

(7) Kindlustusandja võib Finantsinspektsiooni nõusolekul rakendada tehniliste eraldiste arvutamisel üleminekuaja mahaarvamist. Üleminekuaja mahaarvamist võib rakendada käesoleva seaduse § 44 lõikes 6 nimetatud homogeensete riskigruppide kaupa.

(8) Kindlustusandja arvutab üleminekuaja mahaarvamise rakendamiseks järgmiste suuruste vahe (edaspidi maksimaalne mahaarvatav suurus):

1) tehniliste eraldiste suurus edasikindlustuse ja eriotstarbelise varakogumi osata;

2) tehniliste eraldiste suurus arvutatuna 2015. aasta 31. detsembril kehtinud kindlustustegevuse seaduses sätestatu kohaselt edasikindlustuse ja eriotstarbelise varakogumi osata.

(9) Maksimaalne mahaarvatav suurus väheneb lineaarselt iga aasta lõpus, olles 2016. aastal 100 protsenti ja 2031. aastal null protsenti käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaselt arvutatud suurusest.

(10) Kui kindlustusandja rakendab 2016. aasta 1. jaanuari seisuga volatiilsuse kohandamist, kohaldab ta seda maksimaalse mahaarvatava suuruse arvutamisel.

(11) Kui kindlustusandja riskiprofiil muutub oluliselt, võib kindlustusandja Finantsinspektsiooni nõusolekul arvutada maksimaalse mahaarvatava suuruse uuesti iga 24 kuu järel või sagedamini. Käesolevas lõikes sätestatut võib Finantsinspektsioon nõuda ka oma ettekirjutusega.

(12) Finantsinspektsioon võib piirata üleminekuaja mahaarvamist, kui selle tulemusel muutuvad kindlustusandja tehnilised eraldised väiksemaks 2015. aasta 31. detsembril kehtinud kindlustustegevuse seaduses sätestatu kohaselt arvutatud kindlustustehniliste eraldiste ja finantskohustuste suurusest.

(13) Kui kindlustusandja ei vastaks üleminekuaja mahaarvamist mitte rakendades solventsuskapitalinõudele, peab ta Finantsinspektsioonile esitama iga aasta ülevaate võetud meetmete ja tehtud edusammude kohta, et vastata üleminekuperioodi lõpuks solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite tasemele või vähendama oma riskiprofiili.

§ 268. Omavahendite kaasamise või riskiprofiili vähendamise kava üleminekumeetmete rakendamisel

(1) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 267 sätestatud üleminekumeetmeid ja tuvastab, et üleminekuaja kohanduse või üleminekuaja mahaarvamise mitterakendamisel ei suudaks ta täita solventsuskapitalinõuet, teavitab ta sellest kohe Finantsinspektsiooni.

(2) Finantsinspektsioon nõuab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul, et kindlustusandja võtaks vajalikud meetmed, mis tagavad solventsuskapitalinõude täitmise üleminekuperioodi lõpuks.

(3) Kindlustusandja peab esitama Finantsinspektsioonile kahe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tuvastamisest arvates omavahendite kaasamise või riskiprofiili vähendamise kava, milles on esitatud meetmed nõuetekohaste omavahendite taseme saavutamiseks või riskiprofiili vähendamiseks.

(4) Kindlustusandja võib käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kava üleminekuperioodil vajaduse korral uuendada.

(5) Kindlustusandja esitab igal aastal Finantsinspektsioonile ülevaate käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud eesmärgi saavutamiseks rakendatavatest meetmetest ja tehtud edusammudest.

(6) Finantsinspektsioon keelab üleminekumeetme rakendamise, kui kindlustusandja esitatud ülevaatest nähtub, et kindlustusandja ei ole suuteline üleminekuperioodi lõpuks täitma solventsuskapitalinõuet.

§ 269. Üleminekusätted omavahendite suuruse puhul ja tasemetesse liigitamisel

(1) Kindlustusandja on kohustatud viima oma omavahendid kooskõlla käesoleva seaduse §-s 82 sätestatud miinimumkapitalinõudega hiljemalt 2016. aasta 31. detsembriks. Käesolevas lõikes nimetatud tähtpäevani peavad kindlustusandja põhiomavahendid vastama kuni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud kindlustustegevuse seaduses sätestatud omavahendite suurusele.

(2) Kuni 2025. aasta 1. jaanuarini arvatakse esimese taseme põhiomavahendite hulka järgmised omavahendid:

1) enne 2016. aasta 1. jaanuari kaasatud põhiomavahendid;

2) 50 protsenti põhiomavahenditest, mida oleks saanud 2015. aasta 31. detsembri seisuga kasutada omavahendite normatiivi katteks vastavalt käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud kindlustustegevuse seadusele;

3) põhiomavahendid, mida ei ole liigitatud vastavalt käesoleva seaduse §-le 57 esimese ja teise taseme omavahenditeks.

(3) Kuni 2025. aasta 1. jaanuarini arvatakse teise taseme põhiomavahendite hulka järgmised omavahendid:

1) enne 2016. aasta 1. jaanuari kaasatud põhiomavahendid;

2) 25 protsenti põhiomavahenditest, mida oleks saanud 2015. aasta 31. detsembri seisuga kasutada omavahendite normatiivi katteks vastavalt käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud kindlustustegevuse seadusele.

§ 270. Üleminekusäte struktureeritud laenudesse investeerimisel

§ 271. Üleminekumeetmed solventsuskapitalinõude arvutamisel ja solventsuskapitalinõude täitmisel

(1) Kui kindlustusandja kasutab solventsuskapitalinõude arvutamisel sisemudelit, võib Finantsinspektsioon nõuda, et kindlustusandja kohaldaks kuni 2017. aasta 31. detsembrini miinimumkapitalinõude arvutamisel käesoleva seaduse § 82 lõikes 8 sätestatud protsendimäärasid standardvalemi alusel leitud solventsuskapitalinõude suhtes.

(2) Kuni 2017. aasta 31. detsembrini kasutatakse liikmesriikide keskvalitsuste või keskpankade vastu esitatud selliste nõuete puhul, mis on nomineeritud või väljastatud mis tahes muu liikmesriigi valuutas, standardvalemi kohaselt kontsentratsiooniriski alammoodulis ja hinnavaheriski alammoodulis kasutatavate standardnäitajatena samu näitajaid, mida kasutatakse selliste nõuete puhul, mis on nomineeritud ja väljastatud samas valuutas.

(3) 2018. aastal vähendatakse liikmesriikide keskvalitsuste või keskpankade vastu esitatud selliste nõuete puhul, mis on nomineeritud või väljastatud mis tahes muu liikmesriigi valuutas, standardvalemi kohaselt kontsentratsiooniriski alammoodulis ja hinnavaheriski alammoodulis kasutatavaid standardnäitajaid 80 protsenti.

(4) 2019. aastal vähendatakse liikmesriikide keskvalitsuste või keskpankade vastu esitatud selliste nõuete puhul, mis on nomineeritud või väljastatud mis tahes muu liikmesriigi valuutas, standardvalemi kohaselt kontsentratsiooniriski alammoodulis ja hinnavaheriski alammoodulis kasutatavaid standardnäitajaid 50 protsenti.

(5) 2020. aastal ja hiljem liikmesriikide keskvalitsuste või keskpankade vastu esitatud nõuete puhul standardparameetreid ei vähendata.

(6) Kui kindlustusandja omavahendite suurus vastab omavahendite normatiivile enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud kindlustustegevuse seaduse kohaselt, kuid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud solventsuskapitalinõudele 2016. aastal, nõuab Finantsinspektsioon kindlustusandjalt kõikide vajalike meetmete rakendamist, et saavutada solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite tase või muuta oma riskiprofiili, et tagada solventsuskapitalinõude täitmine 2017. aasta 31. detsembriks.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul peab kindlustusandja iga kolme kuu järel esitama Finantsinspektsioonile ülevaate samas lõikes sätestatud eesmärgi saavutamiseks rakendavatest meetmetest ja tehtud edusammudest.

(8) Kui Finantsinspektsioon tuvastab esitatud ülevaate põhjal, et kindlustusandja ei ole teinud solventsuskapitalinõude mittetäitmise tuvastamise ja ülevaate esitamise vahelisel ajavahemikul olulisi edusamme, ei kohaldata kindlustusandjale käesoleva paragrahvi lõiget 6.

(9) Kindlustusandja võib kooskõlas komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artikliga 173 kasutada aktsiariski kapitalinõude arvutamisel standardparameetrit, mis tuleb leida järgmiste suuruste kaalutud keskmisena:

1) standardparameeter vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklile 170;

2) standardparameeter vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklile 169.

(10) Käesoleva paragrahvi lõike 9 punktis 2 nimetatud standardparameetri osakaal suureneb vähemalt lineaarselt iga aasta lõpus, olles 2016. aastal null protsenti ja 2023. aastal 100 protsenti.

§ 272. Üleminekusätted kindlustusgrupile

(1) Käesoleva seaduse §-e 267 ja 268, § 269 lõikeid 2 ja 3, § 270 ning § 271 lõikeid 2–5 kohaldatakse kindlustusgrupi tasandil.

(2) Käesoleva seaduse § 271 lõikeid 6–8 kohaldatakse kindlustusgrupi tasandil, kui kindlustusgrupi omavahendite suurus vastab enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud kindlustustegevuse seaduse kohastele konsolideeritud omavahenditele, kuid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudele.

§ 273. Aruannete esitamise ja avalikustamise üleminekutähtajad

(1) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile käesoleva seaduse § 123 lõikes 2 nimetatud regulaarsed järelevalvelised aruanded:

1) 2016. aasta kohta 20 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ja 2016. aasta kvartaliaruanded 8 nädala jooksul pärast kvartali lõppu;

2) 2017. aasta kohta 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ja 2017. aasta kvartaliaruanded 7 nädala jooksul pärast kvartali lõppu;

3) 2018. aasta kohta 16 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ja 2018. aasta kvartaliaruanded 6 nädala jooksul pärast kvartali lõppu.

(2) Kindlustusandja avalikustab käesoleva seaduse § 123 lõikes 1 nimetatud solventsuse ja finantsseisundi aruande:

1) 2016. aasta kohta 20 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu;

2) 2017. aasta kohta 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu;

3) 2018. aasta kohta 16 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu.

(3) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale käesoleva seaduse § 123 lõikes 4 nimetatud kindlustusgrupi regulaarsed järelevalvelised aruanded:

1) 2016. aasta kohta 26 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu;

2) 2017. aasta kohta 24 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu;

3) 2018. aasta kohta 22 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu.

(4) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja avalikustab käesoleva seaduse § 123 lõikes 3 nimetatud kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruande:

1) 2016. aasta kohta 26 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu;

2) 2017. aasta kohta 24 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu;

3) 2018. aasta kohta 22 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu.

§ 273¹. Üleminekusäte kindlustusandjale

(1) Kindlustusandja kohaldab käesoleva seaduse § 105 lõike 2 punktis 10 nimetatud korda kindlustusagendi suhtes, kes on kantud vahendajate nimekirja enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/97 sätestatud rakendamiskuupäeva, hiljemalt selle direktiivi artiklis 40 nimetatud kuupäevast.

§ 274. Üleminekusätted vahendajale

(1) Kindlustusmaakler ja kindlustusagentuur on kohustatud oma tegevuse ning dokumendid käesoleva seaduse §-s 186 ja § 198 lõikes 3 sätestatud sise-eeskirjade kehtestamise nõuetega kooskõlla viima hiljemalt 2016. aasta 1. juuliks.

(2) Kindlustusmaakler, kes on kantud vahendajate nimekirja enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/97 rakendamiskuupäeva, on kohustatud oma tegevuse käesoleva seaduse § 178 lõikes 4 sätestatud dokumenteerimisnõuetega ning § 186 lõike 2 punktis 16 nimetatud korra nõuetega kooskõlla viima selle direktiivi artiklis 40 nimetatud kuupäevaks.

2. jagu Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine

§ 275.

–

§ 286.

[Käesolevast tekstist välja jäetud.]

3. jagu Seaduse jõustumine

§ 287. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril.

(2) Käesoleva seaduse § 276 jõustub üldises korras.

(3) Käesoleva seaduse § 123 lõiked 11 ja 12 jõustuvad 2019. aasta 1. jaanuaril.

Lisa: Kahjukindlustuse alaliigid

1. Õnnetusjuhtumikindlustuse alaliigid
1.1	Fikseeritud hüvitisega kindlustus
1.2	Tekkinud kahju hüvitamise kindlustus
1.3	Kombineeritud hüvitisega kindlustus
1.4	Tervisekahjukindlustus
2. Haiguskindlustuse alaliigid
2.1	Fikseeritud hüvitistega kindlustus
2.2	Tekkinud kahju hüvitamise kindlustus
2.3	Kombineeritud hüvitisega kindlustus
3. Maismaasõidukite kindlustuse alaliigid
3.1	Maismaa mootorsõidukite kindlustus
3.2	Muude maismaasõidukite, välja arvatud mootorsõidukid, kindlustus
4. Veesõidukite kindlustuse alaliigid
4.1	Jõe- ja kanalisõidukite kindlustus
4.2	Järvesõidukite kindlustus
4.3	Meresõidukite kindlustus
5. Tulekindlustuse ja loodusjõudude kindlustuse alaliigid
5.1	Tulekindlustus
5.2	Plahvatuskindlustus
5.3	Tormikindlustus
5.4	Loodusjõudude, välja arvatud torm, kindlustus
5.5	Tuumaõnnetuse kindlustus
5.6	Maalihke kindlustus
6. Krediidikindlustuse alaliigid
6.1	Üldine maksejõuetuse kindlustus
6.2	Ekspordi krediidikindlustus
6.3	Järelmaksete krediidikindlustus
6.4	Hüpoteegikindlustus
6.5	Põllumajanduskrediidi kindlustus
7. Garantiikindlustuse alaliigid
7.1	Otsene garantiikindlustus
7.2	Kaudne garantiikindlustus
8. Finantskahjude kindlustuse alaliigid
8.1	Tööandja riskide kindlustus
8.2	Sissetulekute ebapiisavuse kindlustus
8.3	Ebasoodsate ilmastikutingimuste kindlustus
8.4	Hüvede kaotuse kindlustus
8.5	Püsikulude kindlustus
8.6	Ettenägematute ärikulude kindlustus
8.7	Turuväärtuse languse kindlustus
8.8	Rendi- või müügitulu kaotuse kindlustus
8.9	Muude ärikahjude kindlustus
8.10	Muude kahjude, välja arvatud ärikahju, kindlustus
8.11	Muude finantskahjude kindlustus

📎 Original PDF: KindlTS_lisa.pdf